Harilik
nurmenukk
(Primula
veris)
kanavarvas, käekaatsad, taevavõti, saksapüksid, kikkapüksi,
piimapisarad, pääsulill,
käokäpp
Nurmenukk on nii armastatud ja tuntud lill, et talle on läbi aegade antud üle kahesaja nime – ilmselt rohkem kui ühelegi teisele Eestis kasvavale taimele. Enamik nimedest iseloomustavad nurmenuku õhulisi õietuppesid või kollaseid õiekroone. Nurmenuku nimede hulgas on näiteks pääsulill, kuldvõti, taevasilm, neiulill ja nii edasi. Sageli kohtab nimesid, kus sees sõnad püksid, kindad, varbad või sõrmed. Halvustavatest nimedest on nurmenuku kohta kasutatud näiteks pasklill, kanapasalill ja kanaperse - need on nähtavasti sobinud kõigi kollaste õitega lillede kohta. Kuid ega nimi lille riku!
Nurmenukul on kaunid kollased longus õisikud pikkadel lehtedeta õisikuvarbadel. Sageli kasvab nurmenukk massiliselt pargimurus või niidul ja matab kogu ümbruse säravasse kuldkollasesse õitemerre. Kui kasvatate nurmenukku koduaias, siis võite tema ilu nautida ka peale õite närtsimist juuni esimesel poolel. Selleks peate närtsinud õisikut kandnud varred ära lõikama ja jõudsalt hakkavad kasvama kaunid helerohelised kobrutavad lehed, mis võivad moodustada tiheda vaiba.
Ilu pole ainus, mis nurmenuku väärtuslikuks
teeb. Tema kaunitel õitel on tugev lõhn, mis meelitab kohale arvukalt
tolmeldavaid putukaid. Nii saab nurmenukust maitsva mee. Nurmenuku noori
lehti võib tarvitada värskelt salatina. Kuivatatult on nurmenuku lehed
ja õied maitse- ning värvaineks mitmesugustele alkohoolsetele jookidele.
Üheski meie looduslikus taimes ei ole nii palju C-vitamiini kui
nurmenuku lehtedes. Ainult mõne kibuvitsaliigi viljad suudavad temaga
võistelda. Inimese päevase C-vitamiini vajaduse rahuldab üksainus värske
nurmenukuleht. Oskuslikul kiirel kuivatamisel säilib neist 80%. Niisiis
on nurmenukulehed ja õied kehale õige kosutavad. Nurmenuku õisi, lehti
ja risoomi koos arvukate juurtega kasutatakse ka ravimtaimena. Nurmenukk
on tuntud kui köhavastane ja röga lahtistav vahend. Maapealsetel osadel
on tugev higistama ajav ja rahustav toime, need võtavad ära peapöörituse
ja vähendavad reumavalusid. Nurmenuku juurte kasutamisel tuleb olla
ettevaatlik, sest kangete juurtega on kerge üle annustada, see kutsub
esile iiveldust, oksendamist ja kõhulahtisust. Rasedatel, väikelastel
ning ülitundlikel inimestel ei soovitata juuri tarbida ning lehtede
kogustega ettevaatlik olla.
Nurmenukk on juba pikalt pakkunud huvi
teadlastele, seda kasutatakse mudelorganismina niidutaimede ning nende
tolmeldajate käekäigu uurimiseks. Huvitav on veel see, et nurmenuku õied
on erikaelsed (teaduslikult nimetatakse seda heterostüüliaks): tema õied
jagunevad kahtepõhilisse tüüpi. S-tüübil on õies näha ainult tolmukaid,
L-tüübil aga üksik emakakael, harvem esineb mutatsiooni tulemusel
vahepealsete tunnustega õisi. Eri taimeisendite õite selline jagunemine
on tekkinud iseviljastumise vastu, et õietolm liguks eri taimede vahel
(risti viljastumine). Risti viljastumine tagab populatsioonis
geneetilise mitmekesisuse säilimise, see kindlustab populatsiooni
jätkusuutlikkuse, hea tervise juures olevas populatsioonis võiks kahte
tüüpi õisi esineda umbes võrdselt. Erikaelsuse
avastas Charles Darwin, kes pidas seda üheks oma silmapaistvaimaks
avastuseks. Viimasel ajal on nurmenukkude erikaelsust uurinud
kodanikuteaduse projekti "Eesti otsib nurmenukke" raames ka eesti
teadlased. Kui kevadel nurmenukke näed, eks piilu ise õitesse sisse, et
näha nende tüüpi.