Nõmm-liivatee on paljudele tuttav ja tuntud taim. Tema nimi kirjeldab liiki väga hästi. “Liiv” viitab sellele, et taim kasvab alati liivasel pinnal. “Tee” tuleb sellest, et taimest saab valmistada maitsva ravitee. Liivatee eesnimi, nõmm, rõhutab veel kord tema kasvukohta: valgusküllased liivased nõmmed. Teistele võimalikele kasvukohtadele viitavad sellised rahvapärased nimed nagu meretee, rannatee ja metsatee. Jaanitee viitab jaanipäevale, mil avanevad nõmm-liivatee esimesed õied. Peale õitsemise algust võib taime ürti, rohtseid latvu koos õitega, teeks korjata.

Nõmm-liivatee rohketest kasutusvõimalustest tasub meeles pidada, et ta aitab peaaegu kõigi külmetusest tekkinud haiguste vastu, alandab palavikku ja vähendab gripivaevusi. Teed võib edukalt kasutada ka seedehäirete, maksahädade, mitmesuguste valude ja põletike puhul. Tee valmistamiseks tuleb võtta teelusikatäis ürti klaasi keeva vee kohta. Ravim on parim siis, kui see on jahtumiseni seisnud. Juua tuleks seda peale sööki kolmandik klaasi korraga. Rahvameditsiinis on teda kasutatud ka südamerabanduse korral, sellest nimi rabanduserohi. Kehalised hädad pole ainsad, mille vastu nõmm-liivateest abi on otsitud. Väga laialt on liivatee tuntud ka “paha silma” vastase vahendina, millest nimi kaetiserohi.

Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt tiheda madala padjandina. Juulis, õitsemise tippajal, on ta üleni kaetud lillade õitega. Selline vaatepilt on ilus ja meeldib mesilastele. Tema õied sisaldavad rohkesti nektarit ja nõmm-liivatee on väga hea meetaim. Inimene on nõmm-liivateed toonud kasvama kiviktaimlatesse. Nõmm-liivatee sobib kattetaimeks. Häid tulemusi on saadud sellistel ülikuivadel ja kehva mullaga kohtadel, kus ka kõige sitkemad kõrrelised ei taha kasvada. Sealjuures on nõmm-liivatee küllalt tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.