Pääsusilm
(Primula farinosa)
jaanilill, jaanikann, ellerhein, neitsitina, siniõllud, õlangas

Pääsusilm on kaunis niiskete niitude väike lilleke. Pääsusilma õied on samasugused lillakaspunased nagu meie rahvuslinnu suitsupääsukese silmad. Loomulikult on armsaid pääsusilma õierattaid võrreldud ka paljude teiste loomade silmadega. Nii kuuluvad pääsusilmale nimed anisilm, kukesilm, käosilm, lambasilm ja änilisesilm. Üks nimi kaunim kui teine! Väga sageli on pääsusilm tuntud veel ellerheina või jaanilille nime all. Jaanilill on ta seepärast, et õitseb just jaanipäeva paiku - ja neid jaanililli on eestis taimede hulgas palju! Laialt on levinud ka nimi neitsitina, mille tähendus pole päris selge, aga võib viidata iseloomulikele hõbedastele lehe alakülgedele.

Mullas on pääsusilmal lühike vars, mida botaanikud nimetavad risoomiks. Risoomist kasvab välja rohkesti peeni lisajuuri. Risoomid koos juurtega on pääsusilma tagalaks - nemad elavad kauem kui teised taime osad. Pääsusilm õitseb suve algul ja juba juuli keskel kuivab enamik taimest ära. Selleks ajaks on ka seemned valminud. Peale lühikest puhkust ilmuvad veel enne talve tulekut risoomist uued juurmised lehed. Need elavad üle talve. Kevadel kasvab lehtede keskelt tavaliselt üks tugev õisikuvarb, mille tipus avanevadki kaunid õied. Kõik pääsusilma lehed asuvad maapinnal rosetina.

Pääsusilm sobib hästi aedadesse ja temast on aretatud mitmeid sorte. Siiski ei ole tema kasvatamine alati edukas. Pääsusilm ei talu happelist mulda. Nii tuleb mõnikord maad lubjata, enne kui pääsusilm seal kasvama saab hakata. Arvestama peab ka seda, et pääsusilm pole kuigi pikaealine ja juba mõne aasta pärast tuleb istutada või külvata uued taimed.