Eestikeelne nimi pääsusilm
Ladinakeelne nimi Primula farinosa L.
Rahvapärased nimed jaanilill, jaanikann, ellerhein, neitsitina, siniõllud, õlangas
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda nurmenukulised, perekonda nurmenukk.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 7-20 (30) cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega lühiraolised õied. Nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp on torujas, kuni ½ ulatuses vabade lehtedega, pealt valkjasroheline, heleda kirmega. Tupe pikkus on kuni 6 mm. Kroon roosakas- või punakaslilla, harvem peaaegu valge, neelus kollane. Krooni läbimõõt 7-10 (15) mm, putk tupest veidi pikem, serviseosa on lame. Õied on koondunud 5-15- (25-) kaupa tipmisesse sarikõisikusse. Enamasti on taimel üks õisik, kuid vahel esineb ka mõni väiksem õisikuvarb. Õisiku alusel on väikesed kandelehed. Viljumisel pikenevad õieraod ebaühtlaselt. Õitseb mais ja juunis.
Vili Ruljas tupplehtede vahelt väljaulatuv kuni 1 cm pikkune kupar. Seemned pruunid, ebakorrapäraselt mitmetahulised, tihedalt näsakestega kaetud, valmivad juuli keskel.
Leht Äraspidimunajad kuni süstjad, aeglaselt tiivuliseks rootsuks ahenevad, kurrulise labaga lihtlehed. Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna. Lehtede ülakülg on tumeroheline, alumisel pinnal on kollakas jahujas kirme, rood rohelised. Leheserv peenelt hambuline kuni terve, tipp veidi teravnev kuni ümardunud.
Vars Taimel on maa peal pikk lehtedeta õisikuvarb, mis võib ülemises osas olla kaetud valkja kirmega.
Maa-alune osa Risoom on lühike, arvukate narmasjate lisajuurtega, mis ulatuvad kuni 10 cm sügavusele.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud enam-vähem kogu Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis, Kaug-Idas, Aasia idapiirkondades. Eestis tavaline, sagedasem Lääne-Eestis.
Kasvukoht Kasvab niiskematel päris- ja lamminiitudel, sooniitudel, ka puisniitudel ning madalsoodes, kraavikallastel. Lubjalembene, ei talu happelist mulda.
Koht ökosüsteemis Kasutab putuktolmeldamist.
Kaitse Pole Eestis seni ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Mitmetes meie naaberriikides on muutunud haruldaseks sobivate elupaikade kadumise tõttu.
Kasutamine Taim on dekoratiivne ja sobib hästi kasvatamiseks nii püsilillepeenardel kui ka muruplatsidel. Tal on ka mitmeid kultuursorte. Ei talu happelist pinnast ja seetõttu kasvatamine happelisel pinnasel ebaõnnestub (vajab lupjamist). Pääsusilm on vääriselupaikade indikaatorliigiks.

Sarnased taimed

Pääsusilma tunneb väga lihtsalt ära “igast asendist”. Pääsusilma väiksed aga seda silmatorkavamad lillaõielised sarikad hakkavad kevadel ja suve esimesel poolel kergesti silma ka seetõttu, et ümbritsev rohi on veel madal. Olgugi väikese ja märkamatud, tunneb pääsusilma väga lihtsalt ära ka ainult juurmise lehekodariku üheainsa lehe järgi. Vaata lehe alakülge! Nii ehmatavalt hõbedase alaküljega lehti on vähestel pärismaistel taimedel. Võib-olla villohakal, ussitatral ja harilikul karutubakal ka, aga kõik loetletud on ise nägu ja eri mõõtu taimed.