Põld-harakalatv on tavaline kollaseõieline põlluumbrohi. Nagu teised sarnased, on ka tema ristõieline. Ristõielised on näiteks koolitunnist õpitud põldsinep ning levkoi. Vene keeles ongi selle taime nimeks lihtsalt levkoisarnane kollakas. Peale kollaste õite on nimelt veidi kollakalt rohelised ka põld-harakaladva varred ja lehed, oma korrapärasuse poolest meenutab ta aga tõesti levkoid.

Kuidas aga harakalatva teiste rohkete põlluumbrohtude seast ära tunda? Põld-harakaladva iseloomulikuks tunnuseks on lihtsad enam-vähem terveservalised lehed, kollased ülespoole suunatud kroonlehtedega õied ja pikad kahe poolmega avanevad veidi kõverdunud kõdrad. Kui teil on aga käepärast hea luup, siis näete veel üht head tunnust. Kogu põld-harakalatv on kaetud mitmeharuliste karvadega, varrel on nad enamasti kahe-, lehtedel kolme-, kuid mõnel pool isegi neljaharulised.

Tülikas umbrohi on põld-harakalatv seepärast, et ühel taimel võib aastaga valmida mitutuhat seemet. Need idanevad aga väga kergesti ka kehval pinnasel. Kuid selle taime seemnetest on ka ühtteist kasu. Seemned sisaldavad nimelt rohkesti õli - mõnikord ligi pool seemne kaalust. Sellest õlist võib aga edukalt valmistada seepi, värnitsat ja erinevaid lakke.

Eriline tähtsus on aga harakaladva rohtsetel osadel. Need sisaldavad ühte huvitavat mürgist ainet, mis mõjub südametegevust ja vereringet korrastavalt. Üht harakaladva liiki isegi kasvatatakse meist lõunapoolsematel aladel ravimitööstuse tarbeks. Saadud ravimeid manustatakse kas tablettidena või süstitakse otse naha alla. Kuna selliste preparaatide toime on väga tugev, siis ei või neid kasutada ilma arsti järelvalveta. Rahvameditsiinis ei ole põld-harakalatv erilist kasutamist leidnud.