Huulheinad on putuktoidulised soodes elavad taimed. Putukate püüdmiseks on neil lehtede servas kuni 6 mm pikkused karvad. Kui putukas, näiteks mõni sääsk või kärbes, lendab juhuslikult lehele, siis kleepub ta limasse ja mõne aja pärast ümbritsevad teda juba karvakesed, mille abil püütud toit seeditakse. Putukaid peab see väike rabade taim püüdma seepärast, et turbamättal kasvades ei saa ta juurtega toitu kätte. Kuigi Eestis on huulheinad tavalised, siis mujal maailmas jäävad nad soode vähenemise tõttu aina haruldasemaks.

Pikalehine huulhein erineb meie teistest huulheinadest pikliku kujuga lehtede poolest. Kuna tema lehed on suuremad, siis saab ta ka teistest suuremat saaki püüda, isegi kuni sentimeetripikkuseid putukaid. Ehkki pikalehine huulhein kasvab enamasti ikka turbasamblal, võib teda erinevalt teistest liikidest leida ka päris veest, lauka servalt ja älvestest.

Huulheina on nimetatud ka samblamõõtjaks. Turbasamblal kasvades peab ta viimase kasvuga sammu pidama. Seega peab ta igal aastal kasvatama uue võsu ülespoole. Kuna aga soos lagunevad jäänused aeglaselt, siis on sambla sees näha paljude viimaste aastate juurdekasvud ja lehekodarikud, nende järgi saabki mõõta, kui palju on samblakiht mingil aastal paksenenud.

Praegu kasutatakse huulheina suhteliselt vähe, kuid tema kasutamisvõimalused on tegelikult väga rikkalikud. Piiravaks saab taime raske kättesaamine märgadelt sooaladelt ning väike kasv - vajalikku hulka taimi on raske koguda. Huulheina on Eestis kasutatud silma- ja kõrvahaiguste korral, lehti pandi huultele ohatisest vabanemiseks. Lehed sisaldavad happeid ja pisikuid hävitavaid aineid. Eriti hästi on neist tehtud arstim mõjunud läkaköha vastu. Varem on huulhein leidnud laia kasutamist, teda on tarvitatud hingamisteede- ja soolehaiguste raviks, krampide vastu, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, närvihaiguste ja peavalu puhul. Norras on teda tarvitatud piima konserveerimiseks, temast on saadud punast ja kollast toiduvärvi.