Eestikeelne nimi pikalehine huulhein
Ladinakeelne nimi Drosera anglica Huds.
Rahvapärased nimed -
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda huulheinalised, perekonda huulhein.
Eluvorm Mitmeaastane putuktoiduline rohttaim, kõrgus 10-25 cm. Ühekojaline.
Õis Õied on kuni kuueõielises kobarõisikus, puhkevad alumisest alates. Õisikuraag on lehtedest poole pikem. Õitseb juuli teisel poolel. Õis on valge, kiirjalt sümmeetriline, mõlemasuguline ja avaneb vaid päikesepaistelistel päevadel. Enamasti isetolmleja - tolmukad kasvavad kinnises õies vastu kroonlehti ja õietolm pudeneb emakasuudmele. Putuktolmlemine on vähetõenäoline.
Vili Ühepesaline sile kupar. Seemnete rakud on õhurikkad, mistõttu seemned püsivad hästi veepinnal. Valmib augustis.
Leht Lehed paiknevad juurmise kodarikuna, septembri algul vajuvad turba-samblasse. Piklikud lineaalsed rööproodsed lihtlehed on kuni 5 cm pikad, värvuselt punakas-rohelised, suhteliselt jäigad, hoiduvad püsti ja kinnituvad varrele lehest pikema rootsuga. Lehe servades asuvad liikumisvõimelised tentaaklid (karvad) putukate püüdmiseks. Ärrituse korral painduvad need putuka peale ja viimane seeditakse. Et putukas varem minema ei pääseks, selleks on lehe pind kaetud limaga, millesse putukas kinni jääb. Saakloomadeks on peamiselt kahetiivalised. Püütavate putukate suurus sõltub lehtede suurusest, loomne toit soodustab tunduvalt õite ja seemnete moodustumist.
Vars Vars on lühike ja vähearenenud.
Juur Nõrgalt arenenud sammasjuurestik, mis alates putukatest toituma hakkamise ajast omab praktilist tähtsust vaid kinnitusorganina.
Paljunemine Paljuneb peamiselt seemnetega, harva lehtedel tekkivatest lisapungadest vegetatiivselt. Esimesel eluaastal kasvab täielikult turbasambla sees. Levib nii tuule kui vee abil.
Levik ja ohtrus Põhjapoolses parasvöötmes kogu Euraasias, Ameerikas katkendlikult. Eestis hajusalt kõigis suuremates rabades.
Kasvukoht Kasvab eelkõige rabades, aga ka siirdesoodes ja niisketes lodumetsades. Taimel on kaks vormi: turbas kasvav ja vees kasvav, esimene on tavalisem. Vajab liigestunud mikroreljeefi. Lubjapelglik.
Koht ökosüsteemis Toiduks tarvitab eelkõige kahetiivalisi, aga ka kiletiivalisi, sarnas-tiivalisi jt., kellest jõud üle käib. Püüab peamiselt taime läheduses elavaid putukaid, kes satuvad lehele juhuslikult. Üksikute liblikaliikide röövikud söövad lehti.
Kaitse Ohustab soode kuivendamine, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Kasutatud ravimtaimena samamoodi nagu teisi huulheinu: krampide ja hingamisteede ning soolehaiguste raviks, tedretähnide ja konnasilmade eemaldamiseks, ateroskleroosist hoidumiseks, Eestis on kasutatud rohkem silma- ja kõrvahaiguste vastu, huuleohatisele pandi samuti huulheina lehti. Viimasel ajal hakkab taime tähtsus kasvama ka ravimitööstuses, kuid väikese kasvu ja raskesti ligipääsetava kasvukoha tõttu on kasutamine piiratud. Veel on kasutatud teda piima konserveerimiseks ja toiduvärvina (punane ja kollane värv).

Sarnased taimed

 Loomtoidulised taimed Eestis - see ei tähenda automaatselt huulheinu! Eestis kasvavad ka vesiherned ja võipätakad, kes on samuti loomtoidulised. Huulheinad on kergesti äratuntavad iseloomulike lehtede poolest. Pikalehise huulheina juurmised lehed on piklikud ja õisikuraag tõuseb omakorda lehtedest poole kõrgemale.