Piparmündi lõhna teavad ilmselt kõik. Kui teate piparmündi lõhna, tunnete ära ka kõik mündi perekonna taimed, sest nad kõik lõhnavad umbes samamoodi. Aedades kasvatatakse piparmünti, kelle lõhn on eriti tugev. Piparmündil on ka väga head raviomadused mitmete hingamisteede haiguste vastu. Looduslikult Eestis piparmünt ei kasva, küll aga kolm teist mündi erinevat liiki. Neist kõige tavalisem on võib-olla põldmünt.

Põldmündi määramiseks tuleb esmalt veenduda, et tema õied asuksid ringidena ümber varre tavaliste lehtede kaenlas, mitte ei moodustaks nutti varre tipul. See tunnus eristab teda vesimündist. Teiseks tuleb vaadata, kas taim on hele- või tumeroheline, vahel isegi punakas. Kui ta pole heleroheline, siis olemegi leidnud põldmündi. Nagu nimi ütleb, võib põldmünti leida põldudelt. Sageli kasvab ta näiteks kartulivagude vahel. Teised pärismaised mündiliigid tavaliselt põllul ei kasva. Põld pole siiski tema ainus kasvukoht. Põldmünt kasvab meelsasti kõigis parajalt viljaka mullaga kohtades, kus on piisavalt niiskust. Nii võime teda kohata ka kraavipervedel, niisketel niitudel, karjamaadel ja isegi metsas.

Põllul on põldmünt küllaltki tülikaks umbrohuks. Selle põhjuseks on tema kiire levimine nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Seemnete abil levimiseks peavad õied tolmeldatud saama. Selleks meelitab münditaim putukaid maitsva nektariga. Nii peetakse põldmünti ka küllaltki heaks meetaimeks. Vegetatiivse paljunemise viise on sel taimel aga isegi kaks. Põldmündil leiame nii maapealsed kui ka maa-alused võsundid. Need juurduvad pehmes niiskes pinnases ja ongi algus uuele taimele olemas.

Põldmünti võib kasutada teena samuti kui piparmünti. Viimase asendajana on teda ka tarvitatud. Põldmündil on nõrgem ravitoime ning tal pole ka nii head maitset kui piparmündil. Seevastu sobib põldmünt hästi villa värvimiseks. Olenevalt töötlemisviisidest saab tema abil kollase või punase villa.