Põdrakanepi suuri lillakasroosasid välju võib näha nii vaarikal käies, metsas seeni otsides, mahajäetud taludes ja varemetes kolistades või lihtsalt rongiaknast välja vaadates. Sageli esineb ta massiliselt, nii et põdrakanepist moodustunud padrik tundub lausa läbitungimatuna. Sellest peletab eemale veel üks asjaolu: põdrakanepi taimede tihedas juurterägastikus suudavad vastu pidada vaid nõgeste juured. Nii on põdrakanepiga koos kasvamas vaid kõrvetavad nõgesed. Kanepiga on selle taime nimi ilmselt seetõttu seotud, et ta kasvab sageli nii tihedalt koos nagu kanep ja on ka nii kõrge nagu kanep. Tõepoolest ulatuvad põdrakanepid tavaliselt täiskasvanud mehele rinnuni.

Suur loodusteadlane Karl Linné paigutas põdrakanepi ühte perekonda pajulilledega. Sarnasust märkasid ka vanad eestlased, see kajastub rahvapärastes nimedes. Kuid pikka aega on botaanikute poolt põdrakanepit käsitletud eraldi perekonnana.  Viimasel ajal peetakse teda taas üheks pajulilleks - ta kuulub jälle perekonda pajulill (Epilobium). Eesti keeles on talle siiski jäetud nimeks põdrakanep, sest see on väga laialt levinud.

Põhierinevuseks teistest pajulilledest on see, et kõik varrelehed kinnituvad vahelduvalt ja õie sigimik ning tolmukad on longus. Ka ei moodustu põdrakanepi varre alusel leherosetiga võsundeid. See-eest on põdrakanepi tugev puitunud risoom rohkete võsunditega, mistõttu suudabki see taim enda alla kiiresti võtta suhteliselt suuri alasid. Kuid kiire paljunemine on tingitud ka rohketest hea levimisvõimega seemnetest. Põdrakanepi kitsad kõtra meenutavad pikad kuprad lagunevad neljaks ja neist lendavad välja pikkade lendkarvadega arvukad seemned. Õige pea vallutavad need uue raiesmiku, põlendiku või muu kasutult seisva ala.

Põdrakanepi õied muudab huvitavaks omapärane tolmukate ja emakate valmimine. Nähtust nimetatakse eelisasuseks (proterandriaks), mis tähendab, et samas õies valmivad kõigepealt tolmukad ja alles pärast nende kuivamist sirutub välja emakas. Selline kohastumus aitab vältida isetolmlemist ehk õie tolmeldamist sama taime õietolmuga.

Nii põdrakanepi kui ka pajulillede lehed meenutavad paju lehti, sellest ka rahvapärane nimi pajulill või lillpaju. Suur hulk põdrakanepi nimesid on aga seotud just sõnaga põder. See tuleneb sellest, et põtradele meeldib elada kohtades, kus kasvavad need maitsvad taimed. Noorelt on põdrakanep suurepärane söök ka kariloomadele. Üks rühm selle taime nimesid on seotud sõnaga tuli. See näitab inimeste tähelepanekuid, et varsti peale metsatulekahjusid hakkab põlendikel ühena esimestest taimedest vohama põdrakanep.

Kuid ka inimesed on põdrakanepist nii mõndagi kasu saanud. Tema noored mahlakad lehed on sisaldavad rikkalikult C-vitamiini ja sobivad salatite valmistamiseks, kuid kuivatatult ka india tee asemel. Omapärase magusa maitsega on tema suured ja küllaltki jämedad juured. Neid on jahvatatult segatud leivajahu hulka ja valmistatud ka maitsvat vägijooki.