Eestikeelne nimi	ahtalehine põdrakanep
Ladinakeelne nimi	Epilobium angustifolium L.
Rahvapärased nimed	lillpaju, metskanep, põdrahein, tulipiits
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda pajulillelised, perekonda pajulill.
Eluvorm	Mitmeaastane suvehaljas ühekojaline rohttaim. Kõrgus (0,25) 0,6-1,2 (1,5) m.
Õis	Mõlemasugulised neljatised õied on koondunud pikkadesse (kuni 40 cm) tipmistesse kobaratesse. Õie läbimõõt on kuni 3 cm ja õiekate kaheli. Tupp on liitlehine, kuid peaaegu aluseni lõhestunud kitsasteks tipmeteks. Tupp on punakas ning variseb pärast õitsemist. Kroonlehed on terved või veidi pügaldunud, värvuselt lillakasroosad, harva valged ning alusel ahenenud kitsaks pinnukeseks. Tolmukad ja emakasuudmed on longus. Õied asuvad 0,5-1,5 cm pikkustel lühikarvalistel raagudel, mille alusel on kitsad kõrglehed. Õitseb juunist septembrini. Putuktolmleja.
Vili	Kõtra meenutav kitsas ruljas 4-pesaline kupar on 4-8 cm pikk ja tihedalt kaetud lidus karvadega. Vili avaneb 4 poolmena. Seemneid on palju, need on varustatud valgete lendkarvadega.
Leht	Süstjad teritunud tipuga lihtlehed on lühirootulised või rootsutud ja terveservalised. Nad on pealt tume-, alt sinakasrohelised ja vahel karvased. Pikkus on 5-12 cm, laius 0,7-2 cm. Alumised varrelehed on ülemistest väiksemad ja päris varre alusel peaaegu soomusjad. Kõik kinnituvad varrele vahelduvalt. Abilehed puuduvad.
Vars	Maapealne vars on püstine, silinderjas, tavaliselt karvadeta.
Maa-alune osa	Risoom on tugev, puitunud ja roomav ning moodustab hulgaliselt mittejuurduvaid võsundeid.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega. Paikselt laieneb vegetatiivselt rohkete juurevõsudega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberis, Kesk-, Väike- ja Ida-Aasias, Põhja-Ameerikas. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab kuivades metsades (sagedamini laane- ja palumetsas), metsaservadel, lagendikel ja kuivadel rabadel. On üks esimesi taimi raiesmikel ja põlendikel, kus moodustab koos nõgesega läbipääsmatuid tihnikuid.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad mesilased saavad rikkalikult nektarit. On paljudele metsloomadele toiduks, eriti maitseb põtradele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Sobib söödaks kariloomadele, eriti noorelt. Jämedad juured on magusa maitsega ja neid on kasutatud toiduks: leivajahu sisse, joogi valmistamiseks. Noored lehed sobivad salatiks, sisaldavad rikkalikult C-vitamiini. Lehti on tarvitatud tee aseainena. Nii juured, lehed kui ka õied sisaldavad parkaineid. Hea meetaim.
Sarnased taimed	Õitsev põdrakanep võib ehk mõnel juhul segamini minna õitseva kukesabaga, aga eristada on neid lihtne: kukesabal on viis, põdrakanepil ainult neli kroonlehte. Ka mitte õitsevat põdrakanepit ei ole võimatu ära tunda: põdrakanepi pikkadel lehtedel on tugev ja silmapaistev valge keskrood. Teistest pajulilledest sarnaneb põdrakanep kõige enam karvase pajulillega, kes on samuti suurt kasvu taim, aga nagu nimigi viitab, väga karvane.