Põistarn ei ole küll meie kõige lopsakama kasvuga tarn, kuid siiski võime teda lugeda suurtarnade hulka. Harilikult on põistarna kõrgus kuni 80 cm. Samas on mõni tarn nii võimas, et alla meetrist puhmikut loodusest ei leiagi. Põistarna silmatorkavad pähikud võivad oma suurusega võistelda aga iga teise tarnaga. Pähikud on tarnade õite või viljade kogumikud. Harilikult on pähikud ruljad ja koosnevad kümnetest õitest või viljadest.

Tarnade õied on ühesugulised. Nii kohtame sageli eriilmelisi pähikuid: ühed emas- ja teised isaspähikud. Selline erinevus ei ole siiski kõigile tarnadele omane, aga põistarnale on. Põistarna ülemised pähikud on peenikesed, need on isaspähikud. Isaspähikutest madalamal on jämedad ruljad emaspähikud. Emasõied on ümbritsetud veel tarnadele omase põiesarnase kaitsva kestaga, põisikuga. Põistarna emasõitel on põisik eriti suur ja mahukas, kuni kaheksa millimeetri pikkune. Hiljem arenevad põisikute sees ka tarnade viljad, väiksed pähklikesed.

Põisiku välimus on tarnade määramisel väga oluline tunnus. Selle tipul võime vahel näha nokka meenutavat teravikku. Just nimelt nokaks seda kutsutaksegi. Nokka uurides on oluline vaadata selle harulisust ja teravaks tipuks ahenemise kiirust: järsku või aegamööda. Põistarna põisiku nokk muutub teravaks aegamööda, sujuvalt. Tähtsad tunnused on ka põisikute karvasus ja värvus. Põistarna põisikutel karvu pole ja värvuselt on need läikivad õlgkollased. Värvuse vaatamisel ei tohi aga põisikut segamini ajada teda katvate väikeste soomustega, kattelehtedega. Põistarnal on kattelehed hoopis roostepruunid.

Põistarnaga kipub määramisel kõige sagedamini segamini minema pudeltarn. Nad mõlemad on suurte pähikutega niisketel kohtadel kasvavad tavalised tarnad. Kuid neil on siiski mõned selged erinevused. Esiteks on pudeltarn sinakasroheline, põistarn aga puhasroheline. Teiseks on põistarna põisikud pähikus veidi üles suunatud, pudeltarnal aga peaaegu risti varrega. Pudeltarna vars on sile, põistarnal aga veidi kare. Eriti karedad on aga tarnade leheservad. Nii on ka põistarn rahvasuust saanud endale nime kaelalõikaja.

Meie niisketel niitudel ja veekogude kallastel võib põistarn vahel päris massiliselt kasvada. Seetõttu on teda püütud ka millekski kasutada. Ja nii on teada saadud, et loomadele sobib ta üpris hästi söögiks. Mõnel pool on suure biomassiga põistarna kasutatud paberi tooraineks.