Eestikeelne nimi	põldmagun
Ladinakeelne nimi	Papaver dubium L.
Rahvapärased nimed	kukelõtt, põldmoon, kukeheldaroos, tulilill
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda magunalised, perekonda magun.
Eluvorm	Lühiealine ühekojaline (10) 26-60 (70) cm kõrgune harunenud või vahel harunemata rohttaim. Kogu taim sisaldab mürgist piimmahla.
Õis	Õisi on taimel 2-14. Õie läbimõõt on 4,5-5 cm. Kroonlehed võivad olla kuni 2 cm pikad, helepunased või roosad, harvem valged. Tolmukaniidid on violetjad. Emakasuudme kiiri on 6-9. Õieraod on lidus, õiepungad aga eemalehoiduvate karvadega. Õitseb juunis ja juulis. Putuktolmleja.
Vili	Äraspidimunajas kupar on alusel sujuvalt ahenev, suhteliselt peenike ja karvadeta. Seemned on 5-6 mm pikad, valmivad juuli lõpust augustini.
Leht	Sulgjagused süstjate lehekestega lihtlehed.
Vars	Püstine, vähe harunenud vars on 20-60 cm pikk, pikkade valkjate veidi karedate karvadega.
Maa-alune osa	Väheharunev sammasjuurestik ulatub 8-10 cm sügavusele.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega, sageli inimese kaasabil.
Levik ja ohtrus	Areaali põhiosa on Vahemere ümbruses, kuid esineb ka Skandinaavias, ka Kesk-, Lääne- ja Väike-Aasias. Tulnukana kogu Euroopas, ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias. Eestis tavaline. Sagedam Lääne- ja Loode-Eestis, saartel.
Kasvukoht	Kasvab umbrohuna põldudel, tulnukana jäätmaadel ja prahipaikadel. Eelistab liivakaid muldi, kasvab ka kaljudel ja hõredates metsades. Valgusnõudlik, kuivataluv.
Koht ökosüsteemis	Vähetülikas umbrohi, sest esinemissagedus on harv. Levib sageli koos inimesega. Tolmeldavad putukad, sagedamini kimalased.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Umbrohuna vähetülikas. Piimmahl on mürgine. Dekoratiivne, kuid ilutaimena kasutatud harva.
Sarnased taimed	Kõiki eesti looduses kasvavaid magunaliike kohtab enamasti inimmõjustel aladel. Aedadest loodusesse levivad sagedamini unimagun ja kukemagun, kes on suuremad taimed suuremate õitega. Põlluumbrohtudena kohtab sagedamini väiksemakasvulisi liiv- ja põldmagunat.