Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikale. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel.

Harilikust vaarikast saab põldmurakat kergesti eristada viljade järgi. Kui vaarika viljad on punased, siis põldmuraka küpsed viljad on mustad. Ei vaarikal ega murakal ei ole viljadeks marjad, vaid paljudest viljadest koosnevad koguviljad. Iga üksik “marjatera” on omaette vili. Kui vaarika või põldmuraka koguvilja ühte terakest seestpoolt uurida, leiab sealt kõva luukestaga seemne. Ehituselt on see samasugune nagu ploomi või kirsi “kivi”. Nii nimetatakse vaarikate ja murakate üksikuid vilju luuviljadeks, kogu vilja aga koguluuviljaks.

Põldmarja viljad on suuremad kui hariliku vaarika omad ja koosnevad ka rohkematest luuviljadest. Kuid siiski on vaarikamarjad neist palju väärtuslikumad. Esiteks on põldmarja viljade luukesed üpris suured. Ja teiseks pole viljad ka maitseomadustelt nii head. Samuti on põldmuraka mahlakaid vilju raske korjata ilma neid purustamata. Põldmarja viljad on veidi hapukad. Kuid keedisteks ja moosideks, samuti marmelaadiks, sobivad üpris hästi. Põldmarja viljadest valmistatakse ka alkohoolseid jooke. Põldmurakas on ka hea meetaim. Kuivatatud lehtedest saab teha aromaatset teed.

Huvitav lugu on ka põldmuraka tekkimise kohta. Nimelt saadud muiste kord põlluvaras kätte ja tapetud ära. Sooled olla aga jäänud põllunurgale ning neist hakanudki see taim kasvama. Põldudel võib tõepoolest sageli põldmurakat kohata. Rohkem kasvab teda Eesti lääne- ja põhjaosas, kus on palju talle sobivaid lubjarikkaid muldi. Niiskematel paestel põldudel võib põldmurakast isegi tülikas umbrohi saada.