Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel, Lõuna- ja Ida-Eestis teda ei kohta. Ta on suhteliselt kitsalt levinud ja tema kasvukohti ohustab ennekõike kuivendamine. Nii ongi harilik porss Eestis looduskaitse alla võetud (III kategooria). Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, kõige enam levib ta madal- ja siirdesoos. Päris rabas porss ei kasva. Eemalt vaadates tundub porss olevat pajutaoline põõsas. Tegelikult ei kuulu ta pajuga ühte sugukonda, isegi mitte ühte seltsi.

Porss haruneb veel enam kui paju. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, vaja ainult kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas- ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, ülemised emasõitega. Porsa lehed on väga lühikese rootsuga, mis laieneb aeglaseks lehelabaks, lehe tipu suunas on lehe serv saagjas. Porsa lehtedel ja okstel võib näha head määramistunnust: kollaseid näärmetäppe. Kes veel kahtleb, purustagu porsa leht või oks näpu vahel ja nuusutagu. Nüüd jääb see liik kindlasti kauaks meelde - kollased vaigunäärmed eritavad ainult porsale iseloomulikku meeldivat, magusat ja väga tugevat lõhna.

Vaigunäärmetest on inimesed palju kasu lõiganud. Varem tehti porsast õlut, eriti Saaremaal. Porsa lehtedel on joovet ja uimastust tekitav toime, need annavad õllele meeldiva lõhna. Sellist õlut tehakse tänapäeval harva, sest on selgunud, et porsaõllel on halb mõju jooja tervisele. Porss võib põhjustada samasuguse mürgistuse nagu sookail. Mürgistusnähtudeks võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused, kuse- ja suguelundite talitluse häired. Siiski on porsa oksi ja lehti kasutatud välispidiselt nahahaiguste vastu. Porsa tugevalt lõhnavate okstega on peletatud riidekappidest koisid.