Põõsasmaran on Loode-Eesti paepealsete niitude taim. Seal on ta kohati päris tavaline, aga kuna teda mujal Eestis ei kasva, siis on ta võetud looduskaitse alla. Põõsasmarana kasvukohti ohustab nii ehitustegevus, metsastamine kui võsastumine. Kaunid on põõsasmarana hõbedaste karvadega kaetud lehed, kuid eriti tema kuldkollased ja suured õied. Nende läbimõõt ei jää palju maha õunapuu õitest ja põõsa rohketel okstel on neid tihti niisama tihedalt kui õunapuul õisi. Aedniku jaoks on eriti väärtuslik tema pikk õitseaeg. Alles lõpetavad toomingad õitsemise ja alustavad sirelid, kui põõsasmaran juba kolletab. Marjulised lähevad maasikaid korjama ja ikka vaatab neile vastu kuldne põõsasmaranaväli. Lõpuks valmivad viimaste marjadena soos jõhvikad ja juhuslikult looniidule sattunu märkab, et põõsasmaran ei olegi veel õitsemist lõpetanud.

Peale õitsemist valmivad kiiresti piklikud viljad, seemnised. Need on pikkade heledate lendkarvadega, mis aitavad seemnistel tuule abil emapõõsast kaugemale levida.

Kuudepikkuse õitsemise tõttu soovitatakse teda haljastuses kasutada. Ta sobib kasvama nii üksikult kui rühmana, aga ka puusakõrguse hekina. Millegipärast on teda aga praegu veel suhteliselt vähe aedades näha. Kasvatamisel peab teadma seda, et ta vajab üsna viljakat huumuserikast mulda. Samuti ei talu ta liigniiskust, niidutaimena võib aga kasvada üpris kuivas. Paha ei tee seegi teadmine, et oma Eesti kodukohas kasvab ta lubjarikkal mullal.

Põõsasmaran kasvab maailmas laiali pillatuna väikeste lahustükkide ehk osaareaalidena. Sageli ei ole taimede välimus eri kohtades kuigi sarnane. Siiski kuuluvad nad arvatavasti ühte liiki. Põõsasmaran kasvab katkendlikult nii Euroopas, Aasias kui Põhja-Ameerikas. Ühe sellise väikese osaareaali moodustavad ka Eestis kasvavad põõsad. Tegelikult ei olegi päris kindlalt teada, kas meie põõsasmaranad on ikka Eesti põlisasukad. Tema kasvualad on vähemalt viimase saja viiekümne aasta jooksul pidevalt laienenud. Nii kahtlustatakse, et Eesti levila võib olla tekkinud kultuuris kasvanud metsistunud taimedest. Teinekord on keeruline öelda, kas mõni liik kasvab Eestis pärismaisena või on siia jõudnud lähemas või kaugemas minevikus inimese abiga. Sellegipoolest on see põnev ja tähtis küsimus. Enamasti on põhjust kaitsta ainult kohalikke liike ja tüüpilisi kooslusi, kus nad kasvavad.