|
Eestikeelne nimi |
põldtimut |
 |
|
Ladinakeelne nimi |
Phleum pratense L. |
|
Rahvapärased
nimed |
oravasaba, hundisaba, kassisaba,
rukkipeaga, timuk, tupphein |
|
Süstemaatiline
kuuluvus |
Kuulub sugukonda kõrrelised,
perekonda timut. |
|
Eluvorm |
Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas
rohttaim. Kõrgus 30-90 (100) cm. Kasvab väiksemate puhmastena. |
|
Õis |
Õied moodustavad pähiku. Pähikud on
lapikud, kuni 4 mm pikkuste jäikade libledega. Liblede tipul
on väga lühike ohe (kuni 1,5 mm). Tolmukapead
on lillad või kollased. Pähikud on koondunud tihedasse ühtlase
jämedusega ruljasse pööristähka. Õisik on 3-10 (20) cm pikk ja
läbimõõdus kuni 8 mm. Õisiku värvus on tavaliselt
valkjasroheline, harva lillakas. Õitseb juunist septembrini. |
|
Vili |
Ovaalne viltuse kinnitumispinnaga,
tipul järsult ahenenud seemnis. Keskkohas sageli kühmukesega.
Värvuselt on seemnis helepruun, peenelt võrkja kattega. |
|
Leht |
Kuni 30 cm pikkuse ja kuni 0,6 (1)
cm laiuse lameda labaga pikad kahvaturohelised või sinakad
lehed. Noorelt on nad servalt kokkurullunud. Lehe alumisel
küljel on pikk ribi. Lehetuped karedad, kuni 3 (5) mm pikkuse
kileja teravatipulise keelekesega. |
|
Vars |
Varred on püstised või veidi
tõusvad, 3-4 sõlmega, vahel alusel jämenenud. |
|
Maa-alune osa |
Taimel on narmasjuurestik. Kõrre
alusel võib olla vahel väike muguljas paksend, mis on aga
rohkem siiski mugultimuti tunnuseks. |
|
Paljunemine |
Paljuneb seemnetega. |
|
Levik ja ohtrus |
Suuremas osas Euroopas ja Aasias.
Kultuurtaimena on levinud kosmopoliitselt peaaegu kogu maailma
parasvöötmes ja subtroopikas. Eestis tavaline.
|
|
Kasvukoht |
Kasvab parajalt niisketel päris-,
loo- ja lamminiitudel, ka puisniitudel, teeservades ja
umbrohuna põldudel, harvem ka hõredates metsades ja nende
sihtidel, lagendikel. Kasvatatakse ka põllul kultuurtaimena.
Talvekülma kannatab meil hästi. |
|
Koht ökosüsteemis |
Toiduks paljudele taimtoidulistele
loomadele. |
|
Kaitse |
Ei kuulu kaitstavate taimede
nimekirja. |
|
Kasutamine |
Kasvatatakse laialdaselt põldheinana
loomasöödaks nii heina- kui karjamaal, sageli segus ristikuga.
Kõrge söödaväärtusega. Looduslikust timutist on aretatud
mitmeid kultuursorte. |
| Sarnased taimed |
Põldtimutit
ja aas-rebasesaba, mõlemad väga tavalised niitude ja
kultuurheinamaade kõrrelised, on sageli segamini aetud.
Paljudel niitudel kasvavad mõlemad liigid segamini aga tooni
annab enamasti üks. Põhjus ei ole alati selles, et ühte on
rohkem, teist vähem, vaid selles, et üks õitseb varem, teine
hiljem. Aas-rebasesaba õitseb suve esimesel poolel ja siis
jääb varju põldtimut. Alates suve keskpaigast on vastupidi.
Õisiku järgi ongi rebasesabasid ja timuteid kõige kergem
eristada. |