Roomav madar väärib nime kiskjarohi - ta haakub kõigi möödujate külge, ka samas kasvavad taimed ei pääse raudsest haardest. Roomav madar ehk virn - viimane on kindlalti roomava madara kõige laiemalt tuntud rahvapärane nimi. Tegelikult kasvab Eestis veel üks väga sarnane liik: põldmadar. Vanarahvas on neid ilmselt üheks pidanud, sest eristamine ei ole alati jõukohane ka kogenud taimeteadlasele ja looduses kasvab rohkesti kahe liigi vahepealsete tunnustega taimi. Millegipärast on virn antud nimeks just roomavale madarale.

Mis neid kahte liiki kõigist teistest madaratest eristab? Seesama omadus haakuda jultunult kõigi möödujate külge. Nagu eesnimi “roomav” ütleb, kasvab taim mööda maad roomates, harvem tõuseb teistele taimedele haakudes veidi kõrgemale, samasugune kasvuviis on ka põldmadaral. Roomava madara varred võivad olla üle meetri pikad, põldmadaral enamasti vähemalt poole lühemad. Kui põldmadar kasvab enamasti lagedal põllul ja teda saab vältida, siis roomav madar haagib jalgadesse märkamatult, sest kasvab sageli paksu rohu sees. Võib-olla kirjeldatud erinevus ongi põhjuseks, miks salapärase nimiga virn on kutsutud pigem roomavat madarat.

Roomava madara karedus on tingitud taime katvatest haakjatest harjastest. Eriti palju on neid neljakandiliste varte teravatel kantidel aga ka lehtede servadel ja alumisel pinnal. Kõige haakuvamad on arvatavasti roomava madara viljad. Eriti hõlpsalt haakuvad need näiteks inimese püksisäärde ja saapapaeltesse ning levivad sedasi uutesse kasvukohtadesse. Viljades ongi üks roomava ja põldmadara erinevus: kui roomava madara viljad on umbes viie millimeetrise läbimõõduga, siis põldmadaral üle kahe korra väiksemad.

Olgu lisatud, et roomav madar ei ole vaid nuhtlus ja tülikas umbrohi. Ta on ka mitmeti kasutatav ravimtaim. Temast on abi saadud närvihaiguste korral. Lisaks kuulub virn paljude teesegude koostisesse, osadega neist võideldakse isegi vähi vastu. Roomava madara pikkadest peentest juurtest on saadud punast värvainet.