Eestikeelne nimi	harilik raudrohi
Ladinakeelne nimi	Achillea millefolium L.
Rahvapärased nimed	raudreiarohi, verihain, köharohi, koeraköömen
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda raudrohi.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas tugeva iseloomuliku lõhnaga rohttaim. Kõrgus (8) 20-70 cm. Värvuselt sinakasroheline.
Õis	Õied moodustavad 4-5 (6) mm läbimõõduga korvõisiku. Sellel on pruuni kileja äärisega lehtedest üldkatis. Korvõisiku serval on (3) 4-5 (10) ümardunud keelõit, mis on valged või harvem roosad, punased või lillakad. Putkõisi on õisikus 14-20, need on määrdunudvalged või kollakad, välispinnal näärmelised. Keelõied on ühesugulised emasõied, putkõied aga mõlemasugulised. Korvõisikud on koondunud tihedasse kännasesse. Õitseb (juunist) juulist oktoobrini. Putuktolmleja.
Vili	Piklik ja külgedelt veidi kokku surutud umbes 2 mm pikkune hallikas- või tumepruun seemnis, millel on külgedel kitsas heledatiivaline ääris. Valmivad septembris ja oktoobris, tuullevijad.
Leht	Üldkujult süstjad või pikliklineaalsed lihtlehed, mis on sügavalt kaheli- või kolmelisulgjalt lõhestunud süstjateks hõlmadeks. Hõlmade servades võivad olla üksikud hambad, tipul teritunud ogatipp. Lehepind on noorelt villkarvane, hiljem lihtsalt hõredalt karvane.
Vars	Maapealne vars on püstine või alusel tõusev, tavaliselt lihtne, kuid vahel ka ülemises osas harunenud, hästi lehistunud. Varrel on madalad kandid ja enamasti ka hõre karvastus. Värvuselt on ta hallikasroheline kuni lillakaspunane.
Maa-alune osa	Risoom on tugev, roomav, rohkete maasiseste võsunditega, värvuselt kollakas.
Paljunemine	Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste võsunditega.
Levik ja ohtrus	Levinud kogu Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias, Kaug-Idas, Põhja-Ameerikas, tulnukana Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Kagu-Aasias, Uus-Meremaal ja Austraalias. Kogu Eestis väga sage, eriti rohke inimmõjuga paikades.
Kasvukoht	Kasvab peamiselt teeservadel, karjamaadel, päris- ja looniitudel ning puisniitudel, vahel ka umbrohuna põllupeenardel, samuti hõredates palumetsades. Eelistab valgusrikkaid suhteliselt kuivi kasvukohti.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Vana ravimtaim, raviomadusi tunti juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Sagedamini on tarvitatud verejooksude peatamiseks: nii ninast, kopsust kui ka nahahaavadest. Kasutatakse peamiselt taime tipmist osa koos õitega. Selles leidub rikkalikult eeterlikku õli, parkaineid, vaiku, C-vitamiini jm. Rahvameditsiinis leiab laialdaselt kasutamist köharohuna, rögalahtistava vahendina. Peale selle aitab külmetushaiguste puhul, vähendab valusid seljas, peas ja kuklapiirkonnas, samuti reguleerib neerude tegevust ja parandab seedeteede põletikulisi kohti, aitab maksahäirete korral, reguleerib vereringet, südametegevust, menstruatsioonitsüklit. Pikemaajalisel tarbimisel võib põhjustada liigset vere hüübimist. Raudrohuvannid aitavad mitmete naistehaiguste puhul. Vahel võib saada tülikaks umbrohuks. Kasutatav ka iluaianduses. Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru. Selline muru on sobilik kuivadele ja kivistele nõlvadele, kus kõrreliste muru rajamine enamasti ei õnnestu. Taim talub hästi ka tolmu ja linnade mürgiseid gaase. Meetaim.
Sarnased taimed	Eestis levivad võsa- ja ida-raudrohi, kelle korvõisikutel on suuremad keelõied kui harilikul raudrohul. Harilik raudrohi kasvab sageli inimese lähedal, ka muruplatsidel, söötidel ja nii edasi. Võsa- ja ida-raudrohi nii inimese lähedale ei tule. Hariliku raudrohu leht on mõneti sarnane angerpisti lehega, kellel on tuntavalt teistsugune lõhn.