Harilik seebilill
(Saponaria officinalis)
nelgid, talinelk, talituhlid, seebijuured

Seebilill pole meie looduslik liik, kuigi ta on metsistunult tavaline vanemates aedades, teeservadel ja inimasustuse ümbruses. Sageli kasvab ta suurte puhmikutena, milles on palju püstisi varsi. Välimuselt meenutab seebilill floksi või talinelki ja selliste nimede all teda ka tuntakse.

Õied on seebilillel eriti sarnased floksi ehk leeklille omadele. Need on värvuselt valged, sageli roosaka kuni lillaka varjundiga. Üpris tavalised on täidisõieliste õitega seebililled. Täidisõielistes õites on tavalisest rohkem kroonlehti. Kroonlehtedeks võivad olla muutunud näiteks tolmukad või emakad. Seebilille rohked õied on koondunud varre tippu tihedasse õisikusse. Nii kasvavad seebilille varred puhmikuna, mille väärtust aiataimena tõstab seegi, et taim õitseb pikka aega. Seebilille puhmas kannab õisi juunist septembrini. Peale õite on kaunid ka seebilille tumedad veidi läikivad lehed.

Seebilillest rääkides peab peatuma juurtel. Õigemini on sel taimel jäme risoom, millest kasvavad välja arvukad lisajuured. Seebilille maa-alused osad sisaldavad rikkalikult vahtu tekitavaid aineid - sealt ka nimi seebilill. Need ained on küllalt mürgised ja võivad kariloomadel mürgistusi põhjustada. Samas võivad seebilille risoomid ja juured oskuslikult kasutatuna inimesele kasu tuua. Seebilille juurte raviomadused on tuntud juba antiikajast. Neid on kasutatud mitmesuguste hingamisteede haiguste puhul keedisena või leotisena, tänapäeval aga ei ole seebilill enam ravimtaimena tarvitatud. Seebilille juuri on kasutatud seebi aseainena.