Eestikeelne nimi	sinikas
Ladinakeelne nimi	Vaccinium uliginosum L.
Rahvapärased nimed	joovikud, alligad, rukkisinikas, jõhvik, soomari
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub kanarbikuliste sugukonda, perekonda mustikas.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas puittaim, kääbuspõõsas. Kõrgus 0,3-0,7 (1,2) m.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied. Nii kroon kui tupp on liitlehised. Tupp on väike, 4-5 terava tipmega. Kroon on piklik, kupjas kuni peaaegu ruljas, tagasikäändunud tipmetega, 4-6 mm pikkune. Õiekrooni värvus on valge, kollaka või roosaka varjundiga. Õied asuvad aastavanuste lühivõrsete tippudes longus raagudel 1-3-kaupa koos. Õitseb mai lõpul või juuni alguses. Õitel on ka nõrk lõhn. Putuktolmleja.
Vili	Sinine valkja vahakirmega kaetud lihakas paljuseemneline mari, kujult veidi korrapäratult kerajas, enamasti pikkus laiusest suurem, söödav. Viljaliha on mahlakas, värvuselt sinakas või roosakas. Marjad valmivad juulis ja püsivad vartel suhteliselt kaua. Seemned levivad lindude abil.
Leht	Ümmarguselt munajad kuni äraspidi munajad jäigad lühirootsulised lihtlehed. Lehepind on sinakasroheline, alakülg heledam ja hästi märgatavate võrkroodudega. Leheserval on violetsed näärmed. Lehe pikkus on tavaliselt 8-20 (30) mm ja laius 4-20 mm. Noorte taimede lehed võivad püsida ka üle talve.
Vars	Püstine tugev ja rohkesti harunev puitunud vars. Võrsed on ümmargused juba noorelt. Juurekaelal on varre läbimõõt kuni 1,2 cm.
Maa-alune osa	Esmane peajuur ja juurekael püsivad suhteliselt kaua. Juurekaelast ja mattunud võrsetel olevatest uinuvatest pungadest arenevad asendusvõrsed vananevale taimele. Maa-alustel vareosadel arenevad ka lisajuured. Horisontaalseid risoome ei esine ja seetõttu taim laieneb aeglaselt.
Paljunemine	Seemnetega paljuneb lagedatel niisketel kohtadel, sageli põlendikel.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt metsa-, metsatundra- ja tundravööndis kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas, sageli laialdasemalt kui mustikas. Kogu Eestis on sage.
Kasvukoht	Kasvab rabade ja siirdesoode servaaladel, soo- ja rabametsades. On niiskuselembene, kasvab vaid happelisel pinnasel.
Koht ökosüsteemis	Õisi tolmeldavad peamiselt kahe- ja kiletiivalised (s.h. sageli mesilased) ning liblikalised, tolmeldajad saavad õitest nektarit. Marjad on toiduks paljudele lindudele, kes on omakorda seemnete levitajaiks: metsised, rästad jt.
Ohustatus	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Marjad on kasutatavad nii keedistena kui mahlade, mooside ja kompottidena. Leiab tarvitamist ka veinitööstuses. Pole mürgine, kuid kasvab koos sookailuga, mis võib mõnedel inimestel läheduses põhjustada peavalu, iiveldust ja joobetunde tekkimist.
Sarnased taimed	Sinikaid võib sageli kohata raba servades või rabastuvates kooslustes, kus peaaegu kogu taimestiku moodustavad erinevad kõrgekasvulised puhmad. Lisaks sinikale võib seal kasvada sookailu, hanevitsa, küüvitsat, kukemarja ja kanarbikku - kõik nad on ise nägu taimed, aga kui läbisegi kasvavad võivad ehk natuke segadust tekitada. Sinikas on loetletutest ainus, kelle viljad läbi puhmastiku trügides suhu sünnivad pista.