Soo-kurerehal on silmapaistvad nii õied kui lehed. Alustame lehtedest. Soo-kurereha juurmised lehed on mitmekümne sentimeetri pikkuse rootsuga ning sügavalt kuni seitsmeks hõlmaks lõhestunud. Vart pidi üles tõustes rootsu pikkus ja lehehõlmade arv väheneb. Päris tipmised lehed on peaaegu rootsutud ja vaid kolmehõlmalised. Siiski peab soo-kurereha lehtede kohta ütlema, et need tunduvad tugevamad kui teistel kurerehaliikidel.

Õied on soo-kurerehal õige suured, mõnikord on nende läbimõõt isegi üle kolme sentimeetri. Seega võiks ta sobida ka aeda kasvama. Kasvatamise kasuks räägib ka pikk, headel aastatel kuni neljakuune õitsemisaeg. Kasvukoht tuleks siis valida teades, et soo-kurereha on teistest perekonnakaaslastest natuke niiskuslembesem. Looduslikult kasvab ta soostunud niitudel, niisketel metsasihtidel ja kraavikallastel. Päris vesistes soodes, kuigi nimi nagu viitaks, soo-kurereha ei kasva. Mõnikord võib õitel näha ka mesilasi, kuid suurem asi meetaim ta siiski pole.

Soo-kurerehal on erinevalt teistest sama perekonna liikidest varred kaetud allapoole suunatud karvadega. Erandiks on vaid õieraod, mille karvad liibuvad tihedalt vastu raagu, need eristavad seda selgelt mets-kurerehast, mille õieraol on karvad harali. Kui teil on selge lihtkarvade ja näärmekarvade eristamine, siis on teile ehk abi ka teadmisest, et soo-kurerehal leidub vaid lihtkarvu.

Vanarahvas on soo-kurerehast abi saanud arstimisel. Või kes teab, palju aitas taim, palju inimese tahe paraneda? Teda kasutati nagu teisi kurerehasid niinimetatud pistitõve korral. Pistitõvede hulka loeti kõik haigused, mis põhjustasid torkeid rinnus ja küljes. Kuna on kirjeldatud, et valud tekkisid peale suuremat pingutust, võib arvata, et tegu on südamelihase probleemidega, võib-olla ka hingamislihaste hädadega. Raviks tuli juua taimest keedetud teed, süüa seemneid või torkida haiget kohta teravate viljadega. Kurerehadel on huvitavad teravatipulised paiskviljad, mille seinad rulluvad kokku ja viskavad seemned eemale.

Soo-kurerehal on peale mõistetava pistirohu ja samatähendusliku pusulille veel mitmeid omapäraseid nimesid. Suhkru-lille tähendust on raske mõista, kuid palju nimesid viitavad tema pikkadele peentele püstistele viljadele: kurenokk, tikutajanokk, kurvitsanokk. Kui liigute mööda niiskeid kohti, püüdke soo-kurereha üles leida ja endale selgeks teha. Ta on kogu Eestis sage taim, vaid saartel on teda harvem, nii et leidmisega ei tohiks probleeme tekkida.