Harilik sealõuarohi on Eestis tavaline taim, kuid enamasti ei kasva ta suurte gruppidena ja jääb seetõttu kergesti märkamatuks. Ka tema kasvukohad pole just väga käidavad. Sagedamini võib sealõuarohtu leida metsaserval, niiskemas kraavis või aianurgas umbrohtunud lapil. Sealõuarohi on muu hulga märgade ja raskesti läbitavate võsastike taim.

Mõnikord ei pea sealõuarohu leidmiseks taime ennast nägemagi - tal on õige vastik lõhn! Loomulikult viitab hais sellele, et taimes on midagi ohtlikku. Tõepoolest on sealõuarohi mürgine. Ohtlik on ta näiteks kariloomadele kuiva heina sees. Värskelt ei söö teda lõhna tõttu keegi peale lammaste, neile on ta kas täiesti või peaaegu ohutu.

Sealõuarohul on ka silmaga nähtavad tunnused. Sealõuarohi võib jääda vaid mõnekümne sentimeetri pikkuseks, kuid soodsates tingimustes sirgub temast pea inimesepikkune mahlakas taim. Iseloomulikud on nii vars, õied kui maa-alused osad. Hariliku sealõuarohu vars on neljakandiline, kusjuures varre neli serva on teravad. Õied on tal väga tumedad, punakaspruunid, väiksed aga ilusad ning meenutavad pisut lõvilõua õisi. Mullas on harilikul sealõuarohul mugulataoliselt paksenenud risoom. Kuna Eestis kasvab looduses vaid üks sealõuarohu liik, harilik sealõuarohi, on tema äratundmine pärast esimest vaatlust õige kerge.

Sealõuarohi ei kanna oma nime asjatult. Sealõuarohi aitab siis, kui “sead on lõus”, see tähendab, et neil on lõuad haiged ja üles paistetanud. Sigade ravitsemisest pärinevad ka nimed atlahein ja lõuarohi. Mõnel pool on selle ravimtaimega püütud ka inimesi aidata. Sealõuarohu teed keedeti siis, kui sapp oli haige, kuid rohkem on teda kasutatud kõikvõimalike nahahaiguste vastu. Viimane on tüüpiline kasutusala pea kõigile haisvatele taimedele. Eks ole ta hea veel nii mõnegi häda vastu olnud, kuid kaasajal ei leia ta laiemat tunnustust, sest on paremaid ravimeid ja sealõuarohi on ise ju mürgine. Mainiks veel aga ühte huvitavat rahvauskumust: sealõuarohu maapealsete osade teed tuli juua ehmatuse puhul.