Sookail
(Ledum palustre)
sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud

Sookailu tunneb arvatavasti igaüks, tal on iseloomulik tugev ja vänge lõhn. Sookail kasvab eelkõige rabades ja rabametsades, aga ka mujal, kus leidub piisava niiskusega lohukesi. Kui ta õitseb, on sageli terve metsaalune valge ja iseloomulikku lõhna täis. Sookailu kõige paremateks tunnusteks ongi suured valged õiekännased varre rohkete harude tippudes ning kogu taime katvad roostepruunid näärmekarvad.

Kuna sookailu lõhn paneb kergesti pea valutama, on ta rahva seas saanud nime päävalurohi. Selle lõhna kauaaegne intensiivne sissehingamine võib tervisele kahjulik olla, põhjustada häireid aju töös, isegi teadvuse kadu. Tugev lõhn tekib eeterlikust õlist, mis sookailul on kergemini lenduv kui ühelgi teisel pärismaisel taimel.

Sookailul on tugev baktereid hävitav toime ja nii on teda kasutatud köha ja teiste hingamisteede haiguste vastu. Sookailust on abi saadud ka liigeste ja lihaste valu korral, kergesti ajab ta naha higile ja soodustab jääkide eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on mürgine ja teda tuleb tarvitada väikestes kogustes. Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel, siis on mürgiste ainete sisaldus väiksem.

Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud ka taimekaitses.