Eestikeelne nimi	sookail
Ladinakeelne nimi	Ledum palustre L. (sünonüüm Rhododendron tomentosum Harmaja)
Rahvapärased nimed	sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kail.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline igihaljas puittaim - põõsas või poolpõõsas. Kõrgus (10) 30-60 (140) cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega pikaraolised õied. Õieraod on algul näärmelised, sirged, viljumise ajal käänduvad tagasi. Tupp on liitlehine, väga väike (kuni 0,6 mm pikkune), ümardunud tipmetega. Kroon lahklehine, valge, viie 4-8 mm pikkuse ja 2,5-5 mm laiuse kroonlehega. Õied on lõhnavad, rohke nektariga. Õied on koondunud okste tippu kännasjaks, vahel peaaegu kerajaks õisikuks. Õisikus on tavaliselt 20-30 õit. Õitseb mai lõpust juuni lõpuni. Vahel õitseb sügisel veel teist korda. Putuktolmleja.
Vili	Viiepeasaline suletud ellipsjkujuline kupar, mille pikkus on 3-7 mm. Seemneid on palju, veidi üle 1 mm pikad. Viljad valmivad septembris, kuid seemnete varisemine kestab kaua.
Leht	Lineaalsed lühirootsulised nahkjad vahelduvalt kinnituvad igihaljad lihtlehed. Nende serv on terve, allapoole käändunud. Värvuselt pealt tume- kuni pruunikasrohelised, madalate kollakate näärmekarvadega, alt rohketest näärmekarvadest punakaspruunid. Lehtede suurus väga varieeruv. Viljuvatel võrsetel on nad 10-30 (46) mm pikad ja 2-10 mm laiad. Mitteviljuvatel võsudel ulatub lehtede laius kuni 1,5 cm-ni.
Vars	Püstine tugevasti harunev vars. Noored võrsed on tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega, vanemate varte koor on hallikas. Juurekaelal on varre läbimõõt kuni 1,5 cm.
Maa-alune osa	Juured on suhteliselt vähearenenud, moodustavad mükoriisa.
Paljunemine	Tavaliselt paljuneb vegetatiivselt, kuid vähemal määral ka seemnetega. Vegetatiivsel paljunemisel tekivad niiskes samblas olevatest taime varre alumistest osadest uued osapõõsad. Seemnetega paljuneb hästi põlendikel.
Levik ja ohtrus	Levinud tundravööndi lõunaosas nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas ning kogu Euraasia metsavööndis, Kesk-Euroopas leidub hajusalt. Kogu Eestis sobivatel kasvukohtadel sage.
Kasvukoht	Kasvab sagedamini rabamännikutes, kus on domineeriv, kuid väiksemate rühmadena esineb ka rabas, siirdesoos mätastel, soometsades ja ka laane- ning palumetsa niiskemates lohkudes. Enamasti männikutes. Eelistab teistest rabataimedest varjukamaid ja kuivemaid kasvukohti.
Koht ökosüsteemis	Täisõitsemisel on liik väga silmatorkav ja loob kasvukohale iseloomuliku välimuse. Kasvab peamiselt koos mändidega. Tolmeldavad putukad saavad õitest rikkalikult nektarit, õied on avatud ja putukad pääsevad neile hõlpsasti ligi. Tolmeldajateks on sagedamini kahetiivalised kuid ka liblikalised, mardikalised ja kiletiivalised. Taime juured elavad sümbioosis seentega.
Kaitse	Ohustab soode kuivendamine ja ülesharimine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taim sisaldab rohkesti kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid, mis on vänge lõhnaga ja tekitavad peavalu. Need eeterlikud õlid on tugevasti mürgised. Kariloomad taime ei söö. Mõnedel andmetel on teda kasutatud hiirte, koide, kirpude ja lutikate tõrjeks. Vees keedetuna on tarvitatud taimekaitsevahendina. Kasutatud ka veterinaarias. Ravimtaim, kogutakse taime sügisesi latvu. Bakteritevastane toime, kasutatud röga lahtistava vahendina köha puhul, tuberkuloosi raviks, uriinierituse soodustamiseks, higileajava vahendina, samuti liigeste ja lihaste reuma korral. Värske mahlaga on määritud putukahammustuste kohti.
Sarnased taimed	Mõned süstemaatikud paigutavad sookailu suurde rododendronite (Rhododendron) perekonda, kus on kokku üle tuhande liigi, sealhulgas väga palju tuntud nn aiataimi. Tinglikult võibki sookailu nimetada Eesti kohalikuks rododendroniks. Sookailu üks ingliskeelsetest nimedest viitab sarnasusele rosmariiniga, wild rosmary - sookailu ja tuntud maitsetaime rosmariini lehed on tõesti väga sarnased. Eesti pärismaistest liikidest keegi sookailuga sarnane ei ole, sookailul on palju iseloomulikku: välimus, lõhn, kasvukoht.