Soo-kassiurb on niiskete põldude ja turvastunud mullaga alade asukas. Ta on üheaastane taim ja seega levib vaid seemnetega. Soo-kassiurb võib niiskematel põldudel muutuda umbrohuks, aga enamasti ta massiliselt ei kasva ja iga üksik taim on nii väike, et sageli ei pane teda tähelegi. Soo-kassiurb kasvab sageli vaid viie sentimeetri kõrguseks. Seemneid valmib sellel pisikesel taimel ometi üllatavalt palju, taim on rohkesti harunev ja suurem kogumik näeb välja nagu hall vaip. Nimelt hall värv torkab soo-kassiurva juures esmalt silma - kogu taim on kaetud valgeviltjate karvadega.

Peale hallikasrohelise üldilme on omapärased ka pruunikad õied. Kuna kassiurvad on korvõielised, näeme tegelikult imetillukestest õitest moodustunud väikesi korvõisikuid. Need omakorda on liitunud suuremaks liitõisikuks. Taoline liitõisk meenutab võib-olla kassikäppa või näiteks paju urbi. Võib oletada, et nii saigi taime perekonnanimeks kassiurb. Soo-kassiurva õisikutes on peamiselt emasõied, vaid päris õisiku keskel on kuni kümme mõlemasugulist õit.

Soo-kassiurb on ravimtaim. Veresooni laiendades aitab ta kõrgvererõhutõve vastu. Soo-kassiurvast saab rahustava ja südametegevust parandava tee. Nii teed kui salvi võib kasutada paljude nahahaiguste raviks või seedeteede haavanditest vabanemiseks. Tee valmistamiseks tuleb võtta üks supilusikatäis soo-kassiurva ürti ja valada sellele klaas keevat vett. Kui segu on veerand tundi tõmmanud, on see tarvitamiskõlblik. Juua tuleb pool klaasi korraga kas enne sööki või magamaminekut.

Niisiis, kui niiske põld on rohimata jäänud, võite suve teisel poolel avastada, et olete saanud ravimtaimepõllu. Soo-kassiurba ei tohi segi ajada mets-kassiurvaga, kellel ravitoimet pole. Viimane on erinevalt soo-kassiurvast mitmeaastane, kõrge ja püstise väheharunenud varrega. Mets-kassiurb kasvab enamasti kuival mullal, soo-kassiurb niiskel. Hõbedase karvastusega ja väikeste korvõisikutega on mõlemad kassiurva liigid.