Eestikeelne nimi	soo-kuuskjalg
Ladinakeelne nimi	Pedicularis palustris L.
Rahvapärased nimed	härjahammas, konnakuusk, kratsirohi, sookõrinad
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda soomukalised, perekonda kuuskjalg.
Eluvorm	Kaheaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, poolparasiit. Kõrgus 12-50 cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp on putkjas, serval tömpide hammastega tipmetega, sageli tumedalt värvunud, pikkus kuni 1 cm. Kroon on roosa, püstise putkega, tipul veidi sirpjalt kõverdunud. Krooni huul on kolmehõlmaline, ripsmelise servaga. Krooni pikkus kuni 2,2 cm. Tolmukaniidid on karvased. Õied asuvad lühikestel raagudel, ühekaupa, ülemiste väiksemate lehtede kaenlas ja varreharude tippudes. Õitseb maist augustini.
Vili	Viltuselt munajas kupar, millel on järsult teravnenud lühike veidi kõverdunud ninake. Üks taim võib anda kuni 2000 seemet.
Leht	Lehed asetsevad nii juurmise rosetina kui ka varrel vahelduvalt, on lihtlehed. Juurmised lehed on väikesed, piklikud, terveservalised, rootsulised. Varrelehed on sulgjagused kuni -lõhised, alusel pikkade ripsmetega. Lehti on ühtlaselt palju kogu varrel. Sageli on lehed tumepunaselt värvunud.
Vars	Varred on enamasti küllaltki palju harunenud, oksad on suunatud üles, paljad või väheste pikkade harali karvadega. Värvus rohekas- või tumepunane.
Maa-alune osa	Juurestik vähearenenud, kuid haustoritega (imijuurtega), mille abil kinnitub teiste taimede juurtele ja ammutab neist toitaineid.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas, aga ka Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eesti sage.
Kasvukoht	Kasvab eelkõige madalsoodes, sooniitudel, märgadel päris- ja lamminiitudel, ka puisniitudel. Lubjapelglik ja niiskuslembene.
Koht ökosüsteemis	Poolparasiidina peab edukaks kasvamiseks kinnituma teiste taimede juurtele. Parasiteerib eelkõige tarnade juurtel.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Taim on mõningal määral mürgine, ebameeldiva maitse ja lõhnaga, võib kariloomadel põhjustada peamiselt seedekulgla tervisehäireid. Koduloomad teda siiski harilikult ei söö. Taimest vabanemise abinõudeks on väetamine, lupjamine ja heinamaa niitmine enne kuuskjala seemnete valmimist. Varem on kasutatud rahvameditsiinis: uriinieritust soodustava ja verejooksu sulgeva vahendina, välispidiselt haavade raviks. Keedist on kasutatud mitmesuguste sügelemist põhjustavate nahahaiguste, aga ka täide ja kiinide vastu. Kasutatud ka veterinaarias.
Sarnased taimed	Soo-kuuskjalg meenutab oma tumepunase ilmega pisut kamaraid. Ka õied on kamarastel ja soo-kuuskjalal sarnaselt roosad. Üldiselt on soo-kuuskjalg iseloomuliku vesise kasvukoha ja sügavalt lõhestunud lihtlehtede järgi kergesti äratuntav. Haruldase liigina kasvab Eestis ka kaitsealune kuninga-kuuskjalg. Kuninglik nimi kuningliku väljanägemisega taimele! Kuninga-kuuskjalg on ligi meetri kõrgune ja suurte kollaste õitega. Teda võib kohata soo-kuuskjalaga üsna sarnastes vesistes kasvukohtades.