Eestikeelne nimi	siberi võhumõõk
Ladinakeelne nimi	Iris sibirica L.
Rahvapärased nimed	sinivõhumõõk, sinine kalmus, siniluht, kukepüks
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda võhumõõgalised, perekonda võhumõõk.
Eluvorm	Mitmeaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus (0,3) 0,5-1 m. Kasvab tihedate puhmikutena, puhmiku läbimõõt on kuni 0,7 (1,5) m.
Õis	Mõlemasugulised lihtsa õiekattega veidi lõhnavad õied. Õiekate on tume- kuni lillakassinine, lühikese putkeosaga. Kolm välimist õiekattelehte on alla pöördunud, kolm sisemist enam-vähem püstised. Õied asuvad tipmiselt 2-3-õielises õisikus, ebavõrdse pikkusega tugevatel raagudel. Iga õie alusel on kuni 4 cm pikkune kilejas helepruun kõrgleht. Õitseb juunis ja juulis. Putuktolmleja.
Vili	Taimel on ovaalne kolmekandiline tömbitipuline kupar. Kupra pikkus on 3-4 cm. Seemned on lamedad, kuni 0,5 cm laiused, valmivad augustis ja septembris, levivad tuule abil.
Leht	Taimel esinevad nii juurmised kui varrelehed, kõik nad on terveservalised, veidi mõõkjad. Juurmised lehed on varrest lühemad, kuni 6 mm laiused. Varrelehti on 3, need on lühikesed ja varreümbrised.
Vars	Maapealne vars on püstine, peenike, ümardunud, seest õõnes, ülaosas harunenud. Varte alusel on ka eelmise aasta lehetuppede kiud.
Maa-alune osa	Risoom on roomav kuni tõusev, harunenud, ülemises osas tihedalt pruunide lehetüügastega kaetud. Risoomist lähtuvad ka maa-alused võsundid.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega. Üksikisendid laienevad eelkõige risoomi abil.
Levik ja ohtrus	Levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, kohati Skandinaavias, ka Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis, Väike-Aasias. Eestis esineb harva. Lääne- ja Lõuna-Eestis leidub paiguti.
Kasvukoht	Niisketel pärisniitudel ja soo- ning lamminiitudel, ka puisniitudel ja madalsoos. Juured taluvad väga halvasti ka ainult lühiajalist kuivust.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad õitest nektarit.
Kaitse	III kategooria kaitsealune taim. Teda ohustab soode kuivendamine ja ülesharimine, niitude võsastumine ning ka korjamine lõikelilleks.
Kasutamine	Taim kasvab suurte tihedate dekoratiivsete puhmikutena ja eriti kaunis on õitsemise ajal. Sobib väga hästi haljastusse niiskematele kohtadele, veekogude kallastele. Taime keedist kasutati rahvameditsiinis suu ja kurgu loputamiseks.
Sarnased taimed	Võhumõõkade puhul tekitab ennekõike arusaamatust segadus nimede ümber. Jäta siis meelde, et võhumõõgad ja iirised on üks ja sama taimeperekond. Võhumõõkadeks tavatsetakse nimetada looduslikke liike, samas kui lillepeenral kasvavate kohta öeldakse iiris. Kindlasti ei ole vale nimetada ka aedades kasvavaid sama perekonna liike võhumõõkadeks. Samasugune armas segadus valitseb gladioolide ja kuremõõkade nimetamise ümber: kuremõõk on meie looduslik liik, aga kui mõni sama perekonna eksootiline liik peenrale istutatakse, öeldakse ta kohta gladiool.