Siberi võhumõõk
(Iris sibirica)
sinivõhumõõk, sinine kalmus, siniluht, kukepüks

Eesti looduses ei kasva kuigi palju suursuguse välimusega lilli. Enamik meie tavalistest lilledest on ennekõike armsad, vähem suursugused. Võib-olla mõned käpalised, kuid nemad on kõik looduskaitse all. Siberi võhumõõk on samuti üks neist vähestest suursugustest. Ilusad ei ole ainult tema tumesinised õied vaid kogu taim. Enamasti kasvab ta suurte puhmikutena, mille läbimõõt võib olla isegi üle meetri. Puhmas koosneb mõõkjatest sihvakatest lehtedest ja ohtratest õisi kandvatest vartest. Tuleb kindlasti lisada, et ka siberi võhumõõk on üsna haruldane ja paraku looduskaitse alla (III kategooria). Teda ei tohi korjata ega müüa, ka mitte loodusest koduaeda kasvama tuua.

Siiski ei tasu veel meelt heita. Siberi võhumõõga võib leida paljudest koduaedadest. Iga aasta augustis või septembris valmivad neil aga seemned, mis tuleks juba sügisel maha külvata. Kui te aia peremehelt ilusasti küsite, siis saate siberi võhumõõga ka enda aeda kasvama. Vahel müüakse tema seemneid lillepoes. Peale seemnetega paljundamise võib võhumõõga endale saada risoomi tükeldamise teel. Siis tuleb jälgida, et teie tükil oleks piisavalt palju juuri ja pungi uute varte kasvatamiseks. Risoome võiks jagada-tükeldada kevadel. Risoomi ühest kohast teise viimisel peab arvestama, et siberi võhumõõga juured suudavad ilma niiske pinnaseta vähe elada ja taim võib kuivada.

Kuna siberi võhumõõk on niiskete kasvukohtade taim, siis sobib ta ka aias kõige enam tiikide ja teiste veekogude kallastele. Samadesse kohtadesse sobib ka meie teine looduslik võhumõõk, kollane võhumõõk. Viimasel on palju laiemad ja tugevamad lehed ning kollased õied. Eesti pärismaistel võhumõõkadel on veel ka selline erinevus, et kollase võhumõõga õied on täiesti lõhnatud, siberi võhumõõga omadel on aga õrn meeldiv lõhn. Selle lõhna abil leiavad ka mesilased tema õied üles.