Tedremaran on huvitav taim. Ta võib ühtviisi hästi kasvada, õitseda ja paljuneda nii happelistes turbasoodes kui neutraalsetel huumusrikastel muldadel ja ka aluselistel loopealsete muldadel. Nagu juba nimetatud kasvukohtadest selgub, ei ole tal sooja ega külma ka niiskusest. Tõepoolest leidub teda väga niiskel pinnasel ja ka päris kuivadel nõmmedel. Kõige rohkem kohtab tedremaranat aga ikka keskmiste tingimustega valgusküllases metsa- ja võsaservas või niidul.

Seda taime pole ära tunda kuigi raske. Tal on pikad peenikesed varred, mille küljes on sõrmjad liitlehed. Lehtede pealmine külg on tavaliselt roheline, kuid harva ka karvadest hallikas. Kunagi ei ole lehtede alapind paksult siidikarvane – see on hõbemarana tunnus. Lehtede alumine külg on heleroheline. Juunist augustini on näha tedremarana õisi. Need on kollased, tavaliselt nelja kroonlehega. Kõikidel teistel maranatel on viis kroonlehte. Kui aga ikka veel kahtlete oma määrangus, siis peate taime üles kaevama. Nii ilmub nähtavale tedremarana risoom, millesse nagu keegi oleks sisse joonistanud heledal taustal punase tähe. Värvunud laik on tingitud erinevate ainete sisaldusest risoomi eri osades.

Tedremarana risoomis on park- ja värvaineid, mille tõttu teda on kasutatud naha parkimiseks ja värvimiseks. Tedremarana risoomil on head raviomadused. Vanasti aitas ta peaaegu kõigi hädade vastu. Peamisi kasutusviise on kaks. Kõigepealt võib tedremaranast teha keedist või tinktuuri (alkoholtõmmis). Nendega loputatakse suud ja kuristatakse kurku. Keedist võib hoida näiteks igemetel. Selline ravi aitab igemepõletiku, düsenteeria, angiini, bronhiidi ja enamiku suu- ning kurgu põletike korral. Tedremaranast võib valmistada teed, mis aitab kõhulahtisuse ning mao ja soolestiku limaskestade haiguste vastu. Teel on ka rahustav toime. Tee valmistamiseks võetakse klaasi vee kohta teelusikatäis peenestatud risoomi ja keedetakse veerand tundi. Juua tuleb jahtunult. Mitte tarvitada maoärrituse puhul.