Harilik ussikeel
(Echium vulgare)
karuhänd, loomamaksarohi, pahasilmarohi, sinine ohakas

Kindlasti olete näinud kuivadel teeservadel või liivastel nõlvadel kasvamas üleni karvast taevassiniste õitega taime. Taime, mille varrest suurem osa on õitega kaunistatud. Ehk on mõni inimene ka ütelnud, et see taim on mürgine. Tegu on ussikeelega. Teda ei ole võimalik segamini ajada ühegi teise meie taimega. Nimi "ussikeel" on tekkinud iseloomuliku välimusega õitest. Tal on pikk krooni vahelt väljaulatuv emakakael, mis tipus on kaheharuline nagu ussi keel. Peale emakakaela ulatuvad tal kroonist kaugele välja ka ilusad roosad tolmukad. Kroon ise on aga ebasümmeetriline: ta on kui kellukas, mille ülemine osa on suurem kui alumine. Harvem võib ta taevakarva asemel olla lumiselt valge või ka roosakas kuni lilla.

Loomulikult sobib selline silmapaistev taim haljastuses kasutamiseks. Temaga võib kaunistada suuremaid kehva liivase mullaga lagedaid alasid - just sellistes kohtades ussikeel looduslikult kasvab. Sageli moodustab ta kuni meetrise läbimõõduga suuri kogumikke. Veidi omapärane on ussikeele eluring. Ta on kaheaastane taim. Esimesel aastal kasvab seemnest maapinnale vaid lehtede rosett ja maa alla tugev sammasjuurestik. Teisel aastal alustab taim varakult varre kasvatamist. Vars võib olla lihtne, see tähendab harunemata, kuid enamasti haruneb juba alusel rohketeks püstisteks varteks. Juba juunis hakkavad varred sinetama õiekobaratest, seemned valmivad augustis.

Ussikeele õites on rikkalikult nektarit, millest mesilased valmistavad mett. Ussikeel on osutunud nii heaks meetaimeks, et teda on hakatud meetaimena isegi põldudel kasvatama. Ühelt hektarilt ussikeelepõllult võib saada üle tonni kõrge kvaliteediga mett. Seejuures saavad õied tolmeldatud, seemnealged viljastatud ja suur seemnesaak on kindlustatud - nii külvab ussikeel end ise uueks ussikeele- või “meepõlluks”.

Kindlasti hakkab ussikeelt nähes, veel enam katsudes kohe silma taime karvasus. Nii varred kui lehed on tihedalt kaetud küll lühikeste, küll pikkade karvadega. Karvade tippudes võib näha vaigutaolisi näärmetilgakesi. Ussikeelt katsudes ei leia pehmet kohta – kõik on karvane ja kare.

Ussikeel on nii kare, et taim tahaks nagu teisi eemale peletada. See on ka põhjendatud, sest ussikeel on mürgine. Tema söömine võib halvata närvisüsteemi. Nagu mürgiseid taimi sageli, nii on ka ussikeelt kasutatud vanasti arstimisel. Arstirohuna on temast abi olnud langetõve ja köha ravimisel, mõnedel andmetel ka nahahaiguste vastu. Lehmadel on ussikeelega ravitud maksahaigusi ja parandatud piima kvaliteeti. Nõidujad leidsid ussikeelest abi, kui lehma oli vaadanud paha silma ja loom piimaandmise järele jätnud.