Eestikeelne nimi	harilik ussikeel
Ladinakeelne nimi	Echium vulgare L.
Rahvapärased nimed	karuhänd, loomamaksarohi, pahasilmarohi, sinine ohakas
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda karelehelised, perekonda ussikeel.
Eluvorm	Kaheaastane, ühekojaline, enamasti puhmikutena kasvav rohttaim. Kõrgus 0,3-1 m.
Õis	Mõlemasugulised, kaheli õiekattega, ühe sümmeetriateljega õied. Nii tupp kui kroon liitlehised. Tupp peaaegu aluseni lõhestunud eripikkusteks karvasteks tipmeteks. Kroon kuni 2,5 cm pikk, viltuselt kellukjas, helesinine või lillakas, harva roosa või valge. Tolmukad kroonist palju pikemad, roosad. Emakakael karvane, kaheharulise tipuga ja ulatub kroonist kaugele välja. Õied asuvad tipmises lehistunud kobaras, mis moodustab 2/3 varre pikkusest, sageli ühekülgselt. Putuktolmleja. Õitseb juunist augustini (septembrini).
Vili	Liitvili, mis laguneb neljaks üheseemneliseks pähklikeseks. Hallid kolmekandilised pähklikesed on krobelise pinnaga. Seemned valmivad augustis.
Leht	Kitsad tipul lühidalt teritunud kuni 10 cm pikkused ja 0,5-1,5 cm laiused hallikasrohelised tihedakarvalised lihtlehed. Juurmise kodariku lehed lühikese rootsuga, alumised varrelehed rootsutaoliselt ahenenud alusega, ülemised ümardunud alusega. Leheserv on terve. Asetsevad varrel vahelduvalt.
Vars	Varsi ühel taimel enamasti üks, harvem mitu. Need on tugevad, juba juurekaelal harunenud (teisel eluaastal), harvem lihtsad, püstised, ruljad, tihedalt kaetud harjasjate tumedama alusega karvadega, milledest osad on lühikesed, teised suhteliselt pikad.
Maa-alune osa	Hästi arenenud sammasjuurestik.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud Euroopas, Lääne-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias. Kaug-Idas, Lõuna-Aafrikas, Austraalias, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eestis üldiselt tavaline, Lõuna-Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab päris-, ranna- ja looniitudel, liivikutel, teeservadel, jäätmaadel, vahel põllupeenardel. Eelistab kuivemaid liivakaid lubjarikkaid muldi, kuid kasvab ka teistsugustel muldadel.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad rikkalikult nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Väärtuslik meetaim, kasvatatakse ka kultuuris. Kõik taime osad sisaldavad aga mürgiseid närvisüsteemile toimivaid aineid. Rahvameditsiinis kasutatud ravimina, peamiselt langetõve korral, soovitatud ka köhavaigistava vahendina. Tarvitatud on taime maapealset tipmist osa, keedisena. Kasutatud ka veterinaarias. Dekoratiivsete kauaõitsevate õisikute tõttu sobilik suuremate kuivade alade haljastamiseks, eriti mesilate läheduses. Õitest ja juurtest saadakse punast värvainet.
Sarnased taimed	Ussikeel kuulub kareleheliste sugukonda ja taoliste määramist on hõlbus alustada sugukonna kindlakstegemisest: kõigil Eestis kasvavatel karelehelistel on väga iseloomulikult karedad lehed. Sugukond määratud, on ussikeele määramine suurte kellukjate õite järgi lihtne. Kui aga kohtate esimese aasta ussikeelt, kel näha ainult juurmine lehekodarik - siis on keerulisem. Mõnel liigil, näiteks rassil, aialilledest prohvetilillel, võib ka sarnane olla. Kõige kindlam on järgmine aasta, siis kui taim õitseb, uuesti vaatama minna. Iga taime igas elujärgus ei saagi ära tunda!