Vaevakase nimi viitab taime vaevalisele kasvule, väikesele ja hädisele välimusele. Sama näitavad veel mitmed teisedki vanarahva hulgas levinud nimed: hala-kask, härjapõlve kask ja maadlase-kask. Teiste soo rohttaimedega võrreldavat suurust näitab nimi tarna puu. Rohttaimedest paljut kõrgemaks vaevakask ei kasvagi ja põlvepikkusena on ta enda kohta võimas puu ja puusakõrguseni ulatudes lausa hiiglane. Mõnikord ei ületa ka mitmekümneaastase puu kõrgus paarikümmet sentimeetrit. Kuid viljakale mullale istutatult võib vaevakask teinekord isegi puukujuliseks kasvada.

Kuid igal juhul on ta väga huvitav rabataim. Oma kaunite tillukeste ümarate lehtedega tekitab ta jõhvikate otsijates alati sooja ja lähedase tunde. Temas on midagi, mis mõjub inimesele rahustavalt. Võib-olla on see tema visadus, millega ta asustab kõik niiskemad kasvukohad, visadus, millega seemned lendavad tuulega või ujuvad vooluvee abil kõikvõimalikesse mülkaisse. Me võime kohata vaevakaske kõikides niisketes kasvukohtades, kuid rohkem Põhja- Ja Lääne-Eestis, seevastu Lõuna Eestis näeb marjuline teda harva ja Eesti läänesaartel peaaegu üldse mitte. Ta kasvab nii madalsoos, siirdesoos kui ka rabas, lisaks veel rabastuvatel niitudel ja metsades, ka niiskes lodumetsas.

Vaevakase õied on koondunud vorstikujulisteks urbadeks nagu teistegi kaskedel. Samuti on eraldi isas- ja emasurvad. Erinevalt meie tavalisematest ja suurematest kaskedest on vaevakasel kõik urvad püstised. Vaevakase emasurvad on aga hoopis pisemad kui teistel kaskedel, nagu ta isegi. Harva ületab urva pikkus sentimeetri. Isasurvad on kuni pooleteise sentimeetri pikkused. Ka vaevakase seeme – pähklike on väiksem kui teistel kaskedel. Selle pikkus on kuni paar millimeetrit, tema tiivakesed on aga eriti kitsad: kuni viis korda seemnest kitsamad.

Need väikest putukat meenutavad seemned levivad tuule abil lenneldes või siis laevukesena vees triivides. Harva jõuavad nad aga nii kaugele kui näiteks arukase seemned, sest nende stardirada on palju madalamal ning tiivad väiksemad. Arvestades sellega, et sood on enamasti piiratud suurusega ja liiga kaugele lenneldes võiks seeme sattuda ebasobivasse kasvukohta, sobivad vaevakase strateegiaga just sellised peaaegu tiivutud ja madalalt lendu alustades paratamatult mitte kuigi kaugele lendlevad seemned. 

Omapärased on ka vaevakase lehed, mis aitavad liiki määrata päris hästi. Need on tillukesed ja ümarad, läbimõõduga umbes üks sentimeeter, lehe serv on iseloomulikult täkiline ja mitte saagjas nagu teistel kaseliikidel. Erinevalt teistest kaskedest on vaevakase lehtede laius tihti suurem kui pikkus. Iseloomulikud lehed on andnud põõsale nimeks litterkask.