Vesihein on väga tavaline umbrohi, keda tunneb ilmselt igaüks, kes kunagi aias midagi rohima on pidanud. Vesiheina võib kohata ka põldudel, metsa- ja teeservadel, harvem mererannas ja veekogude kallastel. Massiliselt kasvab ta just niiskemal viljaka mullaga haritud maal.

Vesiheina tunneb ära tiheda helerohelise polstri järgi, sest selle taime varred harunevad tublisti. Alumistel harunemiskohtadel võivad nad ka juurduda ja seetõttu anda sealt hoopis rohkem varreharusid. Nii moodustub üks väga tihe tihnik. Üks vesiheinataim ei paista tavaliselt läbigi. Hulganisti koos peavad tema varred kasvama seetõttu, et siis suudavad need ka püsti seista. Üksikud vesiheina varred on nii nõrgad, et langevad jõuetult maapinnale. Varred on väga kergesti murduvad ja pehmed. Pehmed on ka vesiheina ümmargused terava tipuga lehed.

Kogu taime mahlasust ja karedate osade puudumist arvesse võttes on see umbrohi ka hea toidutaim kõigile koduloomadele. Sageli on neid söödetud sigadele, kellele vesihein on üheks meelistoiduks. Sellest on siis tekkinud nimi siavirn. Kuid sageli näeb ka kanu vesiheina nokkimas. Taime juures on hea see, et teda saab süüa kohe pärast lume minekut ja seda kuni uue lume tulekuni. Nii kaua ei ela siiski üks taim, ehkki vesiheina loetakse kuni kaheaastaseks. Vesiheina elu käib nii, et aasta jooksul on tal kolm põlvkonda. Esimene on elanud ületalve ja annab kohe varakevadel ja suve algul seemneid, ühe taime kohta kuni tuhandeid. Neist seemneist tärganud taimed kannavad oma vilju suve teisel poolel. Nende seemnetest kasvavad taimed aga veel viljumiseni ei jõua. Nii peavad nad talvituma, jäävad lume alla ja kui kevadel soojaks läheb, siis hakkavad uuesti kasvama. Nii et tegelikult on võimalik vesiheinasalatit ka talvel süüa.

Vesiheina peetakse meetaimeks. Tavaliselt tema õisi ei märgata, sest need on tillukesed, kuid siiski olemas ja veel päris ilusad. Õied meenutavad väikest valget tähte ja eks tähtheinte perekonda vesihein kuulubki. Õite juures on see omapära, et kroonlehed võivad neil mõnikord hoopis puududa.