Eestikeelne nimi	verev iminõges
Ladinakeelne nimi	Lamium purpureum L.
Rahvapärased nimed	punane imenõges, punane emanõges, kanepilill, kõrvik
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda huulõielised, perekonda iminõges.
Eluvorm	Ühe- või kaheaastane, ühekojaline, ebameeldiva lõhnaga rohttaim. Kõrgus (5) 10-30 (40) cm.
Õis	Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii kroon kui tupp liitlehised. Tupp putkjas, ligi 1 cm pikkune, naaskeljate tipmetega, lillakas. Kroon helepurpurpunane, vahel roosa, 1,2-1,7 cm pikk, välisküljel karvane. Krooni putk on peenike, sirge, siseküljel karvaringiga. Õied asuvad männastena varre ülemiste lehtede kaenlas. Õite kandelehed on ripsmelise servaga. Õitseb aprillist oktoobrini. Putuktolmleja.
Vili	Äraspidimunajad, peaaegu kolmekandilised, hallikad pähklikesed, mille pinnal on väikesed valged väljakasvud. Pähklikeste pikkus 2-2,5 mm ja laius 1-1,3 mm. Seemneid ühel taimel400-1700.
Leht	Lehed on munajad, rootsulised, peaaegu sõrmroodsed, täkilise või kahelitäkilise servaga kortsulised pehmed lihtlehed. Alumised lehed on ülemistest laiemad ja pikema rootsuga. Lehtede pikkus ja laius enam-vähem võrdsed, (0,5) 1-3 (4) cm.
Vars	Taimel on sageli mitu vart, need on püstised või tõusvad, alusel harunenud, sageli pruunikad, enamasti paljad.
Maa-alune osa	Juurestik on suhteliselt hästi arenenud.
Paljunemine	Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus	Levinud peaaegu kogu Euroopas, kohati Lääne- ja Ida-Siberis, kuid ka Ida- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas ning sisse viiduna Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Jaapanis ning Uus-Meremaal. Eestis sage.
Kasvukoht	Kasvab peamiselt umbrohuna aedades ja põldudel, ka elamute ümbruses, jäätmaadel.
Koht ökosüsteemis	Tolmeldavad putukad saavad rikkalikult nektarit.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Hea meetaim. Rahvameditsiinis on kasutatud ravimtaimena. Esineb kultuursorte ilutaimedeks.
Sarnased taimed	Lisaks verevale iminõgesele on veel paar õige sarnast umbrohuna kasvavat sama perekonna liiki. Hõlmlehisel ja hambusel iminõgesel on ülemised varrelehed erinevalt verevast iseloomulikult rootsutud või väga lühikeste rootsudega. Iminõgestele sarnanevad kõrvikud, kelledest põlluumbrohuna levib kõige sagedamini kare kõrvik. Erinevalt iminõgestest on kõik kõrvikud karekarvased.