Verev iminõges on paljudes kohtades sama tavaline kui valge iminõges. Ta kasvab viimasest ehk sagedamini põllul ja on seega valgest iminõgesest olulisem umbrohi. Üheaastase taimena (vahel suudab heades tingimustes ka talvituda) on temast soovi korral võrdlemisi lihtne vabaneda - taimed tuleb vaid enne seemnete valmimist peenralt välja rohida. Vereva iminõgese nimi on tekkinud õite värvusest, mis on verev, punane. Punaseid toone on ka lehtedes. Punasele või purpursele värvile viitab ka suurem osa taime rahvapärastest nimedest.

Nimeosa “imi-“, või nagu ta varemalt oli, “ime-“, näitab, et ka vereva iminõgese õisi on imetud, nagu teiste iminõgeseliikide omi. Viimane on tingitud selle taimeperekonna õites leiduvast suurest magusast nektarilaadungist. Kolmas osa nimest, “nõges”, tutvustab meile selle taime lehti: need meenutavad nõgese omi. Erinevalt nõgesest ei kõrveta ka verev iminõges üldse.

Kuna verev iminõges ei ole püsik, see tähendab mitmeaastane rohttaim, siis ei ole tal risoomi ega pikki maa-aluseid võsundeid, mille abil kiiresti levida. Nii tuleb tal läbi ajada seemnelise paljunemisega. Iminõgeste seemned valmivad mõne millimeetri suuruste kogupähklikestena, täpsemalt on kogupähklikeses neli pähklikest - tunnus mis on iseloomulik kõigile huulõielistele. Seemneid võib üks taim toota üle tuhande.