Lemled on õige huvitavad taimed. Kui harjumuspäraselt on taimedel vars ja lehed, siis lemledel on need kokku kasvanud ja moodustavad ühe väikese plaadikese. Samuti oleme harjunud, et juured on taimedel mulda kinnitumiseks, kuid lemled on veetaimed, kes ujuvad seisva või aeglaselt voolava veega veekogudes, tiikides, järvedes ja ummistunud jõekäärudes. Lemlede väikesed juured lihtsalt ripuvad vees.

Ilmselt olete lemlesid näinud ja kui te veel ei teadnud nende nime, siis tundsite ehk kirjelduse järgi ära. Need on needsamad pisikesed rohelised litrikesed, kes ujuvad veepinnal või hõljuvad vees ja võivad oma vaibaga katta kogu väiksema tiigi. Meie looduses kasvab neli lemleliiki ja neile sarnanev hulgajuurine vesilääts. Tihtipeale kasvab vesilääts koos lemmeldega. Vesilääts on pisut suurem ning erinevalt lemmeldest, kellel on alati üks niitjas juur, on temal terve kimp juuri.

Sagedasemad lemleliigid on väike lemmel ja ristlemmel. Väike lemmel ujub veepinnal ja on enam-vähem ümmargune. Ristlemmel ujub aga vee sees vee ülemises kihis ning on piklik, külghõlmade tõttu isegi ristikujuline. Ehkki nad on mõlemad väga tavalised, on väike lemmel siiski meie kõige sagedasem lemleliik. Teda kohtame ka ristlemmelist sagedamini seepärast, et ta elab veepinnal, mitte sees.

Sellest juba rääkisime, et tema varred ja lehed moodustavad ühise väikese plaadikese. Sellel plaadil muide on isegi üks kuni kolm leheroo jälge näha. Neid mööda liiguvad ilmselt vajalikud ained juurest taime rohelise osa eri piirkondadesse ja vastupidi. Väikesel lemlel on ainult üks peenike juur.

Omapärane on ka lemlete paljunemine. Nende tallusja võsu alusel valmib kaks pisikest tütartaime. Sellist paljunemist nimetatakse vegetatiivseks paljunemiseks. Vahel harva võivad lemled ka õitseda. Siis ilmub sellesama plaadikese servast väike õisikuvarb, mille tipul näeme paari isasõit ja ühte emasõit. Kõiki õisi ümbritseb kilejas kate. Valminud seemned vajuvad veekogu põhja, et talv üle elada. Loomulikult on kõik õied ja seemned nii väikesed, et palja silmaga neid õieti ei näe ja tuleb kasutada luupi. Õigupoolest on lemlede õitsemine nii harv nähtus, et ka suurem osa botaanikuid seda kunagi näinud ei ole.

Need väikesed taimekesed on tegelikult mitmeaastased. Ja eriti huvitav on veel nende talve üleelamise viis. Võib-olla olete märganud, et sügisel on järsku kõik lemled kuhugi kadunud. Eks võite arvata, et ju külm võttis nad ära. Kuid ei, nad vajusid veekogu põhja, sest seal on talvel soojem ja pole karta jää sisse kinnijäämist. Põhjavajumiseks on aga lemletel huvitav kohastumus. Nimelt koguvad nad sügiseks endasse suurel hulgal varuainet, tärklist. See on seesama varuaine, mis on ka kartulistes ja teraviljades ning mis on meie põhitoiduks. Kuid kui lemled koguvad endasse suurel hulgal tärklist, siis muutuvad nad raskemaks ja vajuvadki põhja. Kevadeks tarvitatakse kogutud tärklis ära ja tõustakse uuest veepinnale.