Alpi võipätakat võib pidada meie üheks huvitavamaks taimeks. Võipätakad on putuktoidulised taimed. Tema kasvukohad on enamasti nii vesised ja toitainetevaesed, et ega sealt suurt midagi võtta olegi. Nii saab võipätakas pinnasest peamiselt vee, aga toitained tulevad eelkõige väikestest putukatest. Kuidas ta siis putukaid püüab?

Selleks on võipätakal lehed, mille pind on kleepuva limaga kaetud. Lima eritavad lehe pinnal leiduvad väikesed näärmekarvakesed. Eriti ohtraks muutub kleepuva “liimi” eritamine siis, kui mõni putukas hakkab lehe pinnal liigutama. Nii jääbki loomake limasse kinni. Edasi algab aeglane, kuid kindel lehe serva kokkurullumine. Võipätaka kollakasrohelise lehe serv on alati veidi ülespoole kaardunud, valmis kokku rulluma. Lõpuks surub lehe serv putuka tihedalt vastu lehe pinda ja algabki putuka seedimine. Kogu see töö võtab aega ühe kuni kaks ööpäeva.

Lehti on võipätakal hulka. Kõik need asetsevad juurmise kodarikuna otse mullal. Kui lehed on võipätakal ilusad ja hästiarenenud, siis vart pole sel taimel peaaegu olemaski. On vaid väga lühike maa-alune vars. Kui taim õitsema hakkab, siis kasvab maa peale pikk varretaoline õit kandev õisikuvarb.

Alpi võipätaka õied on kreemikasvalged nagu Alpide lumised tipud. Need asetsevad ühekaupa peenikestel õisikuvarbadel, mida on ühel taimel paar-kolm tükki. Meie teisel võipätakaliigil, harilikul võipätakal, on õied sinakaslillad. Alpi võipätakas on harilikust tunduvalt haruldasem ja vaid Saaremaal ning mandril üksikutes kasvukohtades kasvava liigina kuulub looduskaitse alla (II kategooria).

Miks on aga sel taimel niisugune omapärane nimi nagu “võipätakas”? See tuleb sellest, et varemalt korjati võipätakate lehti ja anti lehmadele. Seepeale muutus lehmade piim kollakamaks. Mõnel pool räägiti, et “lehmad annavad seepeale rohkem võid”. Neid muutusi põhjustab jälle lehtedel olev lima. Sel limal on ka raviomadused. Nii soovitatakse võipätaka lehti panna kõikvõimalikele haavadele ja kärnadele, et neist kiiresti vabaneda. Peamiselt on temaga ravitsetud pragunenud ja mõranenud huuli, millest tulenevad ka paljud mokkadega seotud rahvapärased nimed.