Ümaralehine kellukas
(Campanula rotundifolia)
liivakell, kukekell, kurekatlad, konnakullus

Ümaralehine kelluka nime päritolu võib loodusesõbrale kergesti saladuseks jääda. Kui ümaralehine kellukas ei õitse, siis on ta nii vähe silmatorkav, et teda peaaegu ei eristagi tema ümber kasvavatest teistest rohttaimedest. Küll aga paistab igaühele hästi silma õitsev ümaralehine kellukas. See juhtub juba juunis, mil ta õitsema hakkab. Kui siis uurima hakata, kus on need ümarad lehed, mille järgi see kellukas endale nime on saanud, siis võibki saada suure pettumuse osaliseks: kõik tema lehed on väga kitsad ja pikad, süstjad või lineaalsed.

Milles siis seisneb see ümaralehise kelluka nime saladus? Asi on selles, et õitsemise ajaks ei näe me enam kõiki lehti: enamik maapinnalt alguse saavaid, juurmisi lehti on ära kuivanud. Just need juurmised lehed on ümaralehisel kellukal ümmargused, vahel ka neeru- või südamekujulised. Kui hästi otsida, siis võib õitsevatel taimedel veel mõne sellise leida. Kuid siis ei taheta uskuda, et leitud ümarad lehed üldse sellele taimele kuuluvad - nii erinevad on juurmised lehed varrelehtedest.

Ümaralehine kellukas kasvab kuivadel kasvukohtadel, vahel peaaegu puhtal liival või mõne sentimeetri paksusel mullakihil paekivil. Ta saab hakkama ka meie pankranniku pragudes. Et vähesest mullast võimalikult palju kätte saada, on ümaralehise kelluka risoom peenike ja rohkesti harunenud. Nii saab igasse prakku ronida ja kõik toitained ära kasutada. Ümaralehise kelluka risoomist väljuvad kuni kümnesentimeetrised lisajuured. Nende ülesanne on liivasest pinnasest võimalikult palju vett ja selles lahustunud toitained kätte saada.

Ümaralehise kelluka tähtsam kasutusala võiks olla iluaiandus. Ta torkab silma oma kaunite õitega, mis on koondunud küllaltki suurde õisikusse. Ümaralehise kelluka õisik on väga õrna väljanägemisega, õied on selles longus. Väga tähtis on ka see, et ümaralehine kellukas võib teistest meie kellukaliikidest veidi kauem õitseda. Ta alustab õitsemist juba juunis ja lõpetab alles septembris. Sobib ümaralehine kellukas nii kiviktaimlatesse kui püsilillepeenardele. Kui ta kasvab muru sees tihedas rohukamaras, siis võite saada armsaid üksiktaimi. Kuid kui lasete ümaralehisel kellukal vabalt katta oma maa-ala, siis kasvab teile paarikümnest varrest koosnev ilus kogumik. Eks tehke proovi! Väga ilusa kaunistuse saate siis, kui istutate ümaralehise kelluka lillepotti ja panete ta kuhugi rippuma. Kasvatamisel peab arvestama vaid seda, et liiga viljakat mulda pole sellele lillele vaja: siis läheb ta liialt lopsakaks, õied vajuvad alla ning ei ole enam nii ilusad, või teine võimalus, taim ei õitse üldse.