Harilik kaksikhammas
(Dicranum scoparium)

Kaksikhammaste perekonnas on palju liike. Eestis on seni leitud 14 liiki. Harilikku kaksikhammast võib pidada meie metsade üheks tavalisemaks samblaks. Ta kasvab eelkõige varjukates kuusikutes ja kuuse-segametsades, kuid vahel ka päris lehtmetsades. Seejuures ei satu ta harilikult päris inimese tee peale, vaid varjub ikka ohutumatesse paikadesse teeraja kõrvale ja puude alla. Tegelikult võib ta kasvada kõikjal, kus vaid veidi mulda ja vihmavett leidub. Nii pole näiteks mingi ime, kui leiate hariliku kaksikhamba vanalt kõdunenud puunotilt või kännult, samuti võib ta kasvada kividel. Mida parem kasvukoht, seda suuremaks kaksikhammas kasvab. See liik võib heades tingimustes sirguda enam kui kümne sentimeetri kõrguseks. Tavaliselt on ta siiski mõnevõrra väiksem ja jääb alla oma sama tavalisele suguvennale – lainjale kaksikhambale.

Kaksikhammaste lehed on munaja alaosaga ja pikalt teravaks tipuks ahenevad. Lainja ja hariliku kaksikhamba lehtede pinnad näevad erinevad välja. Nimelt on lainja kaksikhamba leht ristipidi lainjas, hariliku kaksikhamba oma aga sile. Kaksikhamba leht võib kasvada kuni sentimeetri pikkuseks. Iseloomulikuks tunnuseks on veel see, et sageli on varre tipus pikad naaskeljad lehetipud kõverdunud nagu kiskja küünis. Lehed asetsevad ümber varre, kuid hoiduvad sageli ühe külje suunas. On aga ka üsna tavaline pilt, kui lehed on varre tipuosas segamini tuustina. Mõnes keeles on ta selle järgi isegi nime saanud - näiteks luudjas kaksikhammas vene keeles. Lehe laius ei ole seejuures oluliselt üle ühe millimeetri.

Metsas on kaksikhambad tõelisteks ilutaimedeks. Seda seepärast, et nad kasvavad kohevate kogumikena ning neil on kaunis läikivroheline värvus. Võiks arvata, et selline iluese on üpris õrn. Tegelikult on ta üsna tugev taim, kes kannatab hästi ka tallamist. Sellisena võiks teda ju lausa muruplatsidele soovitada, kuid kaksikhambal on nimelt üks puudus: ta ei talu liigset päikest. Nii et lagedal kohal kaksikhammas kuivaks ja häviks.

Olgu lõpetuseks veel üle korratud hariliku kaksikhamba põhitunnused. Ta on koheva muruna kasvav läikivroheline sammal. Lehed on siledad, kaarjalt kõverdunud ja pöördunud enam-vähem varre ühele küljele. Risoidvilt on valkjas ja seda on varre ümber vähevõitu. Eoskuprad on üksikult varte tippudes. Harjas on noorena aluselt ilus punane, ülaosas kollakas.

Harilikule kaksikhambale sarnaneb suur kaksikhammas, kes on samuti puhasroheliste ja sirpjate lehtedega. Kuid suur kaksikhammas kasvab tavaliselt 8-15 cm kõrguseks ja tema leht on alati üle 1 cm pikk. Lehed on kõik enamasti ühekülgselt sirpjalt hoiduvad, kuid eriti silmatorkav on pikkadest lehtedest moodustunud sirp võsu tipus. Suur kaksikhammas kasvab eelistatult soostunud või parasniisketes laanemetsades maapinnal. Väga sarnane on ka soo-kaksikhammas, kuid tema kasvab märjemates kasvukohtades, tema lehed on ristilainelised ja varre ümber on küllalt tihe pruun risoidvilt.