Kuid nime teine poolgi on tulnud ilmselt välimusest. Meenutab ju sulgsambla taim ilusat linnusulge. Tema vars on tihedalt täis oksi, mis asetsevad ülima korrapäraga ühes kihis. Omapärane on ka reeglipärasus, kuidas muutub nende okste pikkus. Sulgsambla alumised oksad on lühikesed, keskkohas muutuvad nad pikemaks ja keskkohast veidi kõrgemal hakkavad taas lühenema. Sellisena meenutab kähar sulgsammal veidi lehviksammalt, kuid viimane ei ole nii läikiv ja kollakas. Kähar sulgsammal on kaunilt läikivkollane või kuivanult isegi kuldpruun. Teise hea eristamistunnuse leiate, kui katsute nii käharat sulgsammalt kui ka lehviksammalt. Selgub, et lehviksammal on väga jäik ja üldse ei paindu, justkui oleks tärgeldatud. Seevastu kähar sulgsammal on väga pehme. Võib ütelda, et temast moodustub meie looduse üks pehmemaid samblavaipu. Siiski ei tasu harilikult selle peale ettevaatamatult pikali visata, sest sulgsammal eelistab niiskemaid kasvukohti ja nii võib juhtuda, et saate mõnusa kuiva puhkehetke asemel hoopis märjad riided.

Käharat sulgsammalt eristab lehviksamblast veel see, et ta haruneb tegelikult rohkem, kui esmapilgul paista võib. Need ilusad korrapärased taimed, mida samblavaipa vaadates näeme, võivad omavahel tegelikult ühenduses olla. Kui üks taim üles tõmmata, siis võib näha, et ta ei ulatu mitte kuigi sügavale, vaid enne tuleb vastu ristipidine peavars. Niisiis on kähar sulgsammal ehitanud endale ühe keerulise, kuid korrapärase ja ilusa süsteemi.

Käharale sulgsamblale sarnaneb lehviksammal. Mõlemal liigil on oksad kahel pool vart, peaaegu risti varrega ja tihedalt üksteise kõrval. Vahet on siiski lihtne teha selle järgi, et lehviksammal kasvab jäigalt püstiselt, on peaaegu harunemata tugeva varrega ja seetõttu tõesti väikese sõnajala moodi. Kähar sulgsammal seevastu on pehme, korduvalt harunev ja kasvab lamavalt. Samuti on lehviksammal rohekama värvusega ja kasvab metsas.