Harilik lühikupar on väga leplik liik ja ta võib kasvada väga erinevates kohtades. Teda leidub nii maapinnal niiskemates lohkudes kui ka kändudel ja puujuurtel ning isegi kividel. Kividest eelistab ta graniiti. Seejuures ei pea kivile mulda olema sattunud. Suurema osa vajalikust toidust saab lühikupar kätte vihmaveest ja koos sellega allalangevast tolmust, mis õhus lendab. Harilikul lühikupral on kasvukohale vaid üks arvestatavam nõue: see ei tohi päikesele liiga avatud kohas olla. Kuuma päikese käes võib sammal kergesti närbuda ja hukkuda. Olenevalt kasvukohast võib muutuda ka hariliku lühikupra välimus. Teda võib pidada meie üheks vormirohkemaks samblaliigiks. Kui ta kasvab kividel, kus on vähe toitu, siis on ka tema kasv nadi: taeva poole tõusevad vaid vähesed oksaharud, kes püüavad kõigest väest levimiseks vajalikke eoseid toota. Kuid kui lühikupar on sattunud viljakamale mullale parajalt niiskesse ja veidi happelise pinnasega kohta, siis on ka kasv hoopis teine. Sel juhul haruneb üks taim üpris rikkalikult ning eoseidki valmib rohkem.

Miks on aga selle sambla nimeks lühikupar? Eks ilmselt seepärast, et tema eoskupar peaks olema kuidagi eriliselt lühike. Tegelikult ei ole lühikuparde eoskuprad oluliselt teiste sammalde omadest lühemad, nad on vaid veidi ümaramad, mitte nii piklikud. Kui mõnel lühikupral on eoskupart kandev harjas lühem kui enamikel teistel sammaldel, siis hariliku lühikupra kohta ei saa isegi seda ütelda. Tema harjas kasvab välja pinnasel roomavast varrest ja ulatub veel veidi üle püstiste okstegi. Seega on ta lühike vaid juhul, kui me ei vaevu kaevuma tema harjase alguskohani.

Hariliku lühikupraga samades paikades kasvavad ka kaks talle välimuselt väga sarnast samblaliiki - sale lühikupar ja lame lühikupar. Saleda lühikupra lehed on hariliku lühikupra lehtedest piklikumad ning enamasti varrele ligistunud. Lameda lühikupra lehed hoiduvad (eriti okstel) kahele poole ning on peaaegu vastakuti, mistõttu on tema võsud lamedad. Oksalehtede tippudele oleks aga nagu vint peale keeratud.