Loodehmiku nimest võib arvata, et see sammal kasvab loopealsetel. Nii see ka tõepoolest on. Loodehmik on üks kuivade päikesepaisteliste kasvukohtade taim. Metsadest kasvab ta vaid kõige avaramates loometsades, kuid sagedamini esineb ta näiteks kadastikes või päris looniitudel. Küllaltki sageli võib loodehmikut leida ka kividelt või kivimüüridelt. Loopealsed erinevad teistest kasvukohtadest aga kõige enam selle poolest, et nendel olev pinnas on väga lubjarikas: aluskivimiks on ju lubja- ehk paekivi. Loodehmik on väga lubjalembene liik ja eks ta just seepärast kuivadel loodudel kasvabki. Enamasti võib loodehmiku järgi isegi pinnase iseloomu määrata: nähes kasvamas loodehmikut võime ütelda, et siin on lubjarikas muld.

Loodehmikul on olemas ka sugulasi. Kõigile neile on iseloomulik see, et lehed on tihedalt vastu vart surutud ja oksad meenutavad peenikest nööri. Samuti on kõikide liikide varred kaetud väikeste heleroheliste narmastega, mida nimetatakse parafüllideks. Kõikide ehmikute leherakud on näsalise pinnaga. Seetõttu on taimed alati läiketud. Kuid teiste meie ehmikuliikide oksad harunevad veel omakorda ja nii on nad hoopis teistsuguse ilmega. Niitudel võib leida näiteks niiduehmikut, kelle oksad harunevad vahel isegi kolm korda. Meenutagem siinkohal lõpetuseks veel loodehmiku põhitunnust: tema nöörjad oksad ei harune üldse.