Millest siis soovildik oma nime on saanud? Eks ikka millestki vilditaolisest. Nagu paljudele teistelgi niiskete kasvukohtade sammaldel, on ka soovildikul varre ümber tihe vilt. Tema risoididest moodustunud roostepruun vildikiht on eriti tihedalt ümber lehtede ja varre põimunud ja nii otsustatigi just talle “vildik” nimeks anda. Vilt on kaval kohastumus, mis aitab samblal vett ja toitaineid koguda ja säilitada.

Mille järgi soovildikut ära tunda võiks? Peenikesed väheharunevad varred ja paks roostepruun risoidikiht on enamasti piisavateks määramistunnusteks. Eriti kui teate, et sammal on pärit liigniiskest kasvukohast. Kuid omapärane on ka soovildiku värvus. Taimed on  kollakas- või helerohelised. Kui on olnud pikem kuivaperiood, siis on lehed veidi krussi tõmbunud. Jällegi kohastumus, et veidi vee väljaauramist takistada. Luubiga vaadates võib lehe selgmisel poolel näha tugevalt läikivalt keskroodu.

Soovildikul on aga veel üks omapära, mis ei torka küll kuskilt silma, kuid mida on siiski ehk huvitav teada. Nimelt on see sammal leidnud, et talle ei piisa ainult sugulisest paljunemisest ja eoste abil levimisest. Tema juures võib üpris sageli kohata sammalde hulgas suhteliselt haruldast vegetatiivset paljunemist. Soovildikul on sigikehad väikesed, paari raku suurused. Need on koondunud ümaratesse kogumikesse ja asuvad varre tipus erilisel pulgakujulisel kandjal. Sigikehade kogumik koos kandjaga näeb välja nagu ümara peaga nööpnõel. Eraldunud sigikehad ujuvad niiskes ümbruses ringi ja sobivates tingimustes arenebki neist uus soovildiku taim.

Soovildikul on ka väiksem sugulane - kännuvildik. Tema kasvab aga peamiselt kõdupuidul ning on sagedamini levinud Lääne-Eestis. Sigikehadega “nööpnõelu” kannab sageli seegi sammal.