Karukold ei ole Eestis väga haruldane, aga looduskaitse all (III kategooria) on ta näiteks seepärast, et teda varemalt palju korjati. Teda kasutati kaunistamiseks ning pärgade ja vanikute punumiseks. Selleks sobib ta tõesti hästi. Karukolla roomavad tõusvate okstega varred on kuni paari meetri pikkused ja hästi sitked. Neid pole kerge katki teha ka siis, kui selleks soov on. Karukold tundub teiste kolla liikidega võrreldes pehmem. Tema lehed on pehmemad ja suunatud varre tipu suunas. Hea eristamistunnus on pikk valge karv iga lehe tipus. Taolist pole kõige tavalisemal kattekollal ega teistel koldade lähisugulastel.

Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber. See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud. Seda omadust kasutati varem teatrites välgu ja muude valgusefektide saavutamiseks. Kuid eoseid kogudes ei tohi unustada, et lahtist tuld ei tohi ruumis olla, sest lendunud eosed on plahvatusohtlikud.