Maarja-sõnajalg
(Dryopteris
filix-mas)
arstimise sõnajalg, imarik,
pillerkroon,
viigirohi
Maarja-sõnajala nimi on eestlaste hulgas
sõnajalgadest ilmselt kõige paremini tuntud, kuid taime ennast polegi
nii lihtne ära tunda. Varem nimetati kõiki suurte lehtedega sõnajalgu
tihti maarjasõnajalgadeks. Paljudes kooliõpikutes oli ta juba sajandi
eest välja toodud oma raviomaduste ja mürgisuse tõttu.
Ravimina tarvitati maarja-sõnajalga juba rohkem kui kolme tuhande aasta eest. Kasutamist leidsid paksud lihakad maa-alused võsud – risoomid. Need on maarja-sõnajalal viie kuni seitsme sentimeetri jämedused, lõikekohalt paistavad helerohelised. Need on suhteliselt magusa maitsega, mistõttu nii mets- kui kodusead söövad neid paha aimamata ja saavad mürgistuse. "Juurikaretkele" mindi sügisel, siis on risoomidesse kogunenud palju varuaineid. Kevadel ei leia taimi ka nii kergelt üles. Üleskaevatud risoom puhastati prahist, juurtest ja rohketest vanadest lehetüügastest. Tavaliselt korjatud ravimtaim kuivatati, kuid maarja-sõnajala puhul see nii ei ole. Kuivades hävivad tema toimeained väga kiiresti, värskest risoomist valmistati raviekstrakt.
Maarja-sõnajalast saab abi mitmete sooleparasiitide, sealhulgas paelusside vastu. Kui rohtu sisse võtta, siis halvab see paelussi lihased ja ta ei suuda enam iminappadega soole seinast kinni hoida. Pikemal mõjutamisel võib paeluss isegi surra. Maarja-sõnajala risoomi mürgid ohtlikud ka inimesele. Need võivad halvata silelihased. Seepärast on vajalik paar tundi peale rohu sissevõtmist võtta ka kõhulahtistit - soolesisu koos paelussi ja mürkidega tuleb kehast välja saada. Kui maarja-sõnajalaga liialdatakse, tekib alkaloidide mürgistus tugeva kõhuvalu, peapöörituse ja oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse.
Maarja-sõnajala, nagu ka teised sõnajalad, tunneb ära lehtede järgi. Maapealset vart, teadupoolest, sõnajalgadel ei ole. Maarja-sõnajala liitlehed kasvavad peaaegu korrapärase lehtrina. Leheroots on lühike ja tihedalt pruunide sõkalsoomustega kaetud. Nii palju sõkalsoomuseid ei ole ühelgi teisel Eesti tavalisel sõnajalal. Just rohkete sõkalsoomuste järgi eristub ta kõige kergemini teisest väga tavalisest sõnajalast, naistesõnajalast.