Metsosi
(Equisetum
sylvaticum)
karvatilk, oravasaba,
rebasesaba, tiisikuse
rohi
Kes on tihedamas metsas käinud ja hoolega
ringi
vaadanud, see on näinud ka meie metsade ühte tavalisemat rohttaime,
metsosja. Metsadest välja ta pigem ei tule ja niidul, soos või linnas
teda ei kohta. Ainuüksi kasvukoha järgi on teda päris hea eristada
kõigist teistest osjadest - teised osjad kasvavad hämarates metsades
harva või juhuslikult.
Metsosja vars kerkib kuni kuuekümne
sentimeetri kõrguseks. See on lüliline ja seest tühi. Varrest lähtuvad
iga lüli juures ringina peened niidid. Võiks mõelda, et need on metsosja
lehed, ainult hästi peenikesed, niitjad, nagu näiteks kuivade
kasvukohtade niiskust hoidvatel taimedel. Kuid need ei ole lehed vaid
oksad, mis on männasena ümber varre, umbes nagu kuuse oksad ümber tüve.
Viimase tõttu ongi teda rahvapärastes nimedes sageli kuusega seostatud.
Sellised oksad on ka paljudel teistel osjadel, aga metsosja männasoksad
harunevad - harunevaid männasoksi ei ole ühelgi teisel. Arvatavasti
annavad just harunevad männasoksad metsosjale eriti õrna ja kahara ilme.
On veel üks hea eristamistunnus. Nimelt metsosja lülide sõlmekohtades on vaid 2-6 nüri hambakest, teistel liikidel on neid rohkem. Just need hambakesed aga ongi meie kadumaläinud taimeosad - lehed. Nii et osjad on oma lehed peaaegu kaotanud ja päikeseenergiat püüavad nad roheliste okste ja varte abil.
Osjad levivad eostega. Eostel on huvitav
kohastumus: neil on küljes pikad jätked (elateerid), mis niiske ilmaga
muudavad eose
kompaktseks ja raskeks ning eos istub kindlalt oma kohal. Kuiva ilmaga
rulluvad nad
aga lahti ja lendavad tuule abil eemale. Kui tuleb taas niiske ilm ja
eos on
sattunud sobivasse kasvukohta, siis ei tohi ta sealt lahkuda. Nii
tõmbabki eos
oma jätked kokku ja püsib paigal. Kui niiskust on piisavalt, siis ta
enam
edasi ei rända ja idaneb. Vahel juba samal sügisel arenevad eosest
tekkinud
eellehel suguorganid. Kui isas- ja emassugurakud kohtuvad, siis munarakk
viljastatakse ja
hakkab kasvama uus taim. Lisaks sugulisele eostega paljunemisele levivad
osjad enamasti ka mittesuguliselt maa-aluste vartega (risoomidega) - nii
ka metsosi.