Põldosi
(Equisetum arvense)
kevadvõsud: lambanisa, lehmanisa, seatilk, tilkhain
suvivõsud: konnakuusk, põldkuus, oravasaba

Põldosja võiks olla näinud igaüks, kes kevadel mõnele kuivemale niidule või jäätmaale on sattunud. Põldosi on tavaline taim ka linnades. Põldosja kevadvõsud hakkavad kergesti silma. Need on helepruunid või kollased, täiesti rohelise värvita. Võsude tipus ilutseb suur “õis”, mis meenutab lamba, lehma, kitse, sea või mõne muu looma nisa - sellest siis rahvapärased nimed. Tegelikult on see “õis” osja eospea.

Eosed on tillukesed rakud osjade levimiseks. Samuti levivad eostega samblad, kollad ja sõnajalad. Erinevalt aga näiteks koldade eostest idanevad osjade eosed väga kiiresti, isegi samal suvel. Eostest areneb kahesuguseid harunenud eellehti. Ühed neist on emased, teised isased. Millisest eosest aga milline areneb – see oleneb keskkonnatingimustest. Kui munarakud saavad viljastatud, hakkab arenema uus kollataim. Vahel juhtub see juba sügiseks. Nii on osjade levimine küllaltki kiire ja näiteks eriti visa põldosi on vallutanud kogu põhjapoolkera parasvöötme. Eestiski kasvab ta kõikjal. Põldosi võib käituda põlluumbrohuna, mille järgi ka tema ametlik nimi.

Põldosjal valmib aastas kaks võsu, kevad- ja suvivõsu. Kevadvõsu kannab eospead ja kuivab kohe peale eoste valmimist aprillis-mais. Siis kasvab roheline suvivõsu. Viimane ei ole pehme ja mahlakas, nagu on kevadine pruun võsu, vaid kare, kandilise varrega ning männastena kasvavate okstega. Need on nimelt oksad, mitte lehed, nagu võiks arvata. Tekib küsimus, kus on lehed? Osjade lehed on muundunud väikesteks hammasteks varre ümber. Põldosjal on neid männases 8-12, need on tumepruunid ja kitsa kileja äärisega. Teistest osjadest eristab teda veel pikk oksteta varre tipp ja okste suunatus võrse tipu poole.