Olenevalt liigist võivad keermikvetika rakud olla väga erineva läbimõõduga, kuid alati on nende pikkus laiusest mõnevõrra suurem. Keermikvetika nimi ei tulene aga raku, vaid raku sees oleva rohelise kromatofoori kujust. Keermikvetika linditaolised kromatofoorid on spiraalselt keerdunud. Üksikute rakkude  ja ka kromatofooride kuju saab vaadata vaid mikroskoobi abil. Palja silmaga vaadates on üksik keermikvetikataim silmale peaaegu nähtamatu, küll võib aga veekogudes näha nende suuri kogumikke.

Keermikvetikad saavad paljuneda konjugatsiooni teel. Kui kaks niidikest satuvad üksteise lähedusse, siis moodustavad kahe niidi vahele torujad filamendid, ühe isendi geneetiline materjal liigub teisse, mõlema vanemtaime DNAga sugurakk vajub pärast viljastamist veekogu põhja ning järgmisel kevadel hakkab sellest kasvama uus niitjas vetikas.

Keermikvetikad on omapärased indikaatortaimed, mille abil saab õhurõhku määrata ja ilma ennustada. Kui õhurõhk langeb, siis kerkivad veekihis hõljuvad niitjad vetikad päris veepinna lähedale. Aga ilusa ilma korral, kui õhurõhk on suhteliselt kõrge, on vetikad sügavamas veekihis. Selline nähtus on ka põhjuseks, miks ilusa ilmaga näib vesi sageli puhtamana.