Kanakoole
(Ranunculus ficaria)
kanakoolja, kanakool, luutõverohi, südame-rohi

Nimetus kanakoole on eestlaste hulgas nii laialt levinud, et botaanikutel ei õnnestuks kuidagi oma tahtmist uue nime panemisega peale suruda. Nimelt teavad ilmselt vähesed, et oma ladinakeelse nime järgi kuulub kanakoole tulikate perekonda. See võib tunduda eksitusena, sest ta on ju palju mahlakam ja lopsakam ning õied ja levimisviiski on tulikatest erinevad. Aga sellega me peame leppima. Nimi kanakoole, kanakool või kanakoolja on saanud talle sellest, et ta võib kanad ära tappa.

Kuidas ta siis neile kanadele otsa peale teeb? Nimelt paljuneb kanakoole eelkõige omapäraste pungataoliste moodustisega. Need tekivad pärast õitsemist lehtede kaenlas. Sel ajal on kogu taim üpris mürgine, nii ka need sigikehadeks nimetatavad moodustised. Kuid kanad rumalakesed ei tea seda ja nokivad neid võib-olla veidi putukat meenutavaid sigikehi. Saadud mürgiannus võib aga nii suureks osutuda, et “kanad koolnud”. Oma süüdlane mürgitamises on vahel ka kanakoolme kasvukoht. See taim kasvab varjukamates niisketes kohtades, kuid nõrgas valguses kana ei näe ju hästi: tal on kanapimedus. Nii petabki kanakoole pahaaimamata linnud ära.

Kanakoole on niisiis kõiksugu veekogude kallastel kasvav lopsakas taim. Lehed on tal sageli neerukujulised, sarnanedes seega veidi metstulika juurmiste lehtedega. Kuid erinevalt viimasest on  tal ka varrel olevad lehed täiesti terved, jagunemata. Kasvukoha ja lehtede tõttu aetakse teda sageli segamini varsakabjaga, kuid lisaks mõõtmete erinevusele on hea erinevus ka õites ehituses. Kanakoolme õies on palju rohkem kroonlehti kui varsakabjal, sageli üle kümne. Et need kõik õieringi ära mahuksid, peavad kroonlehed olema kitsamad kui varsakabja ja ka teiste tulikate omad. Nii ka on.

Huvitav on ka fakt, et kuigi see kaunis lill õitseb rikkalikult ja kasvab poriaukudes sageli massiliselt, ei ole tal peaaegu kunagi vilju. Tema viljad ei hakka tavaliselt arenemagi, valmis saavad aga Eestis vaid üksikutel aastatel. Kanakoolme hea paljunemisviis on juba mainitud sigikehade abil. Vähegi sobivates tingimustes kasvab neist juba paari aastaga õitsev taim.

Vanarahvas on mitmel pool seda dekoratiivset taime ka toiduks ja ravimiks kasutanud. Söödud on omapäraseid muguljalt paksenenud juuri ja noori lehti. Kuid neid võib koguda vaid enne õitsemist, sest hiljem muutub kogu taim mürgiseks. Ravimina on ta tuntud loomade luuhaiguste, aga ka mitmete inimeste hädade ravimisel. Ka sel juhul ei tohi unustada tema mürgisust: ka juba nahale sattudes võib mahl põletusi põhjustada.