Küüvitsa õied on kuni kuuekaupa koondunud varre tippu, nii et õied asuvad enam-vähem ühel kõrgusel. Hanevitsa õied paiknevad seevastu reas varre ühel küljel. Muidu on kahe liigi õite ehitus sarnane. Küüvitsa õied on muna- kuni peaaegu kerakujulised. Need on peaaegu täiesti suletud, vaid tipul on kitsas sissepääsuava. Sellise õiekrooni kohta öeldakse, et see on kupukujuline. Küüvitsa õit on putukatel raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui need puhkevad, siis on õied roosakaspunased. Vähehaaval punased toonid nõrgenevad ja valged saavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged.

Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Kuid see pole veel piisavaks põhjuseks, et seemnelist paljunemist unarusse jätta. Ometigi on seemnete abil levimine küüvitsa juures väga väikese tähtsusega, sest tiheda samblaga kaetud soopinnases on seemnetel raske idaneda. Seda enam, et korralikuks kasvamaminekuks peab taimehakatis leidma üles ka sobiva seeneniidistiku. Seentega koos moodustavad küüvitsa juured mükoriisa – nii on kehvades tingimustes lihtsam toime tulla. Kuidas siis küüvits paljuneb? Ta teeb seda pinnases olevate rohkete võsunditega. Neil võsunditel areneb rohkesti lisajuuri ja tekkivatest lisapungadest sünnivad uued küüvitsataimed.

Küüvits kasvab peaaegu kõikides soistes paikades, sagedamini lagedates rabades, kus tal on vähem konkurente. Sobivates tingimustes võib vahel juuni algul kogu maa küüvitsa õitest särada. Kui kõrgemat kasvu rabataimed samuti hästi edenevad, siis jääb küüvits nende vahel kiratsema. Teadma peab ka seda, et küüvits on küllalt mürgine ja seetõttu teda niisama suhu toppida ei tasu. Samas on teda kasutatud ravimtaimena mõningate naistehaiguste puhul. Küüvitsal on suur parkainesisaldus ja temast saab musta värvainet.